Tee tantsuni: Anu esimesed emotsioonid

4 kommentaari
Tee tantsuni: Anu esimesed emotsioonid

Septembris avaldasime Coca-Cola ja DanceAct’i üleskutse leidmaks toreda blogija, kes oma postitustes räägiks algaja tantsuõpilase igapäevastest muredest ja rõõmudest. Paljude toredate kandidaatide seast valisime välja 25-aastase Anu Baranini, kes on nüüdseks DanceAct tantsustuudios oma treeningutega alustanud, ja kes oma blogipostituse kaudu jagab oma esimesi emotsioone.

Septembris avaldasime Coca-Cola ja DanceAct’i üleskutse leidmaks toreda blogija, kes oma postitustes räägiks algaja tantsuõpilase igapäevastest muredest ja rõõmudest. Paljude toredate kandidaatide seast valisime välja 25-aastase Anu Baranini, kes on nüüdseks DanceAct tantsustuudios oma treeningutega alustanud, ja kes oma blogipostituse kaudu jagab oma esimesi emotsioone.

Jõudmaks praegusesse hetke, mil suvine soojus ja valgusküllasus on ammu ajalugu ning mu pimedaid sügisõhtuid sisustavad väljakutseterohked tantsutrennid, pean alustama algusest ehk väike kokkuvõte sellest, kuidas leidsin tee DanceAct’i ning tantsimiseni. Lisaks võib leida allpool ka julgustavat ning kasulikku infot, kuidas tantsimine enda jaoks avastada või hoopis uuele tasemele viia ehk sammude seadmine tantsustuudiote poole ei olegi nii keeruline, kui esmapilgul võib tunduda.

Olles varasemalt trenniblogijaks kandideerimisel kirjutanud, et sport ja liikumine on mu jaoks terve elu väga tähtsal kohal olnud, siis siinkohal täpsustan, et trennitasemel tantsimist see enne DanceAct’i sattumist ei hõlmanud, dance-like-no-one’s-watching stiilis oskuslikku isetegevust aga küll. Et tantsimine on sellegipoolest mu suur kirg, siis usun, et tantsuvõhikud olen siiamaani oma „oskamatusega” ära petnud küll ja rohkemgi veel. Piisab vaid heast muusikast ja õigest seltskonnast ning tagasihoidlikkus tantsupõrandal on kindlasti viimane asi, mida minult oodata. Seega päris tantsuoskamatuks ma end ei pea, ent oskuslikuks tantsijaks ka ei nimeta – lihtsad kalkulatsioonid ja tõde peitubki seal vahepeal.

Tantsustuudio valik osutus aga kõige lihtsamaks, sest juba aastaid olin aeg-ajalt külastanud DanceAct’i kodulehekülge ning kaalunud liitumist, ent tookord ei klappinud tööajad trennidega ning takkajärgi mõeldes jäi kindlasti ka pealehakkamisest puudu. Nüüd aga oli viimaks kõik sobiv olemas ning ainuke samm, mis mind veel tantsimisest lahutas ning vajas kinnitust, oli registreerimine esimesse trenni.

Sobiva stiili leidmine võib tunduda esmapilgul keeruline, sest valik on lai, ent siinkohal tasub välja vaadata just need stiilid, mis kõige rohkem paeluvad, ning siis otsustada. Minu valik langes kiirelt contemporary jazz‘i kasuks, eelkõige selle tantsustiili loomingulisuse ning tehnilise balletipõhja tõttu. Ja juba pärast esimest trenni oli selge, et mul saab küll nn tantsuvõhikuna palju väljakutseid olema, ent see on just see trenn, kus soovin oma teadmised ja oskused proovile panna.

Võrreldes spordiklubiga on tantsustuudios käimine justkui õppetöö, kui ühest trennist puudud, siis järgmises on juba keerulisem hakkama saada. Seega motivatsioon trennis käia on mul alati olemas ning lisaks heale enesetundele paranevad ka rüht ja figuur. Seda kõike muretult ning stressivabalt, sest puudub pidev vajadus mõelda erinevate lihasgruppide treenimisele – tantsides saavad koormust kõik lihasgrupid.

Kui aga oled endiselt kõhkleval seisukohal, kas minna või mitte, siis tasub võtta teadmiseks, et proovitrenn maksab DanceAct’is vaid juhul, kui sulle trenn meeldib ja hakkad seal ka edaspidi käima. Seega julgustan kindlasti proovima, sest ainuke kaotus, mis antud olukorrast saab tekkida, on see, et jäädki mõtlema, ootama ja lootma.
 
Järgmises postituses juba treeningutest ja trenniskäimisest lähemalt!

Parimate soovidega,

Anu