BUDUAAR TEEN INTERVJUU: unistuste töö – näitleja

Näitleja elukutse on kahtlemata üks äärmiselt põnev ja ihaldusväärne amet, mis annab palju võimalusi kehastuda erinevateks tegelaskujudeks, särada nii teatrilavadel kui ka kino- ja teleekraanidel, etendada unelmate rolle ning kohtuda huvitavate inimestega. Noor ja andekas, hetkel vabakutselise näitlejana töötav Linda Vaher avab Buduaar Teenile oma mõttemaailma, räägib oma karjäärist ning lubab meil piiluda selle sajaprotsendilist pühedumist nõudva ameti eesriide taha. 

Millal tekkis sinus esmakordselt selge äratundmine, et soovid just näitlejaks saada?

Minu ema on näitleja ja ma arvan, et esialgu oli see lihtsalt kaheksa-aastase tüdruku soov olla oma ema moodi. Sõbrapäevikutesse, sellele reale, kus oli küsitud „Kelleks tahad saada?”, kirjutasin ma ikka, „näitlejaks”. Hiljem muutus sõna päris sooviks ja tahtmiseks ning hakkasin emale ja isale peale käima, et nad mu kuhugi näitestuudiosse laseksid. 

Sinu kõige esimene suurem roll? 

Hmm… Suurem roll… Polegi nagu sellist. Aga võib-olla esimene roll, või siis pigem lavastus, mis mulle väga korda läks ja mis mind inimesena muutis ja maailma teistmoodi nägema pani, on sellest samast viimasest Noortestuudio aastast. Jaak Prints tegi meiega lavastuse „Karaoke”, mille proovid hakkasid suvel ühes talus, kus olime ainult meie ja lavastaja ja see lõi väga soodsa pinnase ühe intiimse ja isikliku lavastuse väljatulekuks.

Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev? 

Vabakutselise näitlejana tavalist tööpäeva kirjeldada pole võimalik, seda lihtsalt pole. Kord on väga tihe ja intensiivne ja siis on jälle pikk paus. Pauside ajal käin palju teatris, loen, mõtlen, kohtun kallite inimesetega, käin metsas, kirjutan, teen spontaanseid videoprojekte, pildistan…

Kui tihti tööl nalja saab? 

Esiteks ma ei nimetaks seda üldse tööks. See kõlab liiga resoluutselt. Pigem elustiil ja kirg teatri vastu. Aga proovi tehes, etendusi mängides võiks kogu aeg hea tunne sees olla. Nalja saab ka ja vahel on kurb ka, aga ka see on tore.