Helen Adamson koolikiusamisest: oma murest rääkimine ei ole kaebamine, vaid enese ja teiste kaitsmine

Lauljatar Helen Adamson on koolikiusamise vastase kampaania eestvedaja. Buduaar TEEN uuris temalt koolikiusamise kohta lähemalt. 

Kuidas oled sina koolikiusamise all kannatanud? 

Kiusamine algas meie klassis pärast esimese klassi algust, tekkisid grupid ning lisaks minule oli ka teisi, kes neist välja jäid. Mind ja veel paari klassikaaslast narriti ning mäletan olukorda, kus käisin ilmselt viiendas klassis. Üks klassiõde kutsus mind pärast suusatamise tundi endaga koolist koju. Meil oli kaks koduteed: üks mööda suurt teed ja teine üle pisikese silla. Kuna ta ei olnud muidu minuga sõbralik, siis mulle tundus see väga imelik, et ta nüüd äkki minuga sõbraks hakkas. Usaldasin oma sisetunnet ja läksin koju mööda suurt teed. Hiljem üks teine klassiõde ütles mulle, et ta kutsus mind endaga koolist koju, sest ta tahtis mulle silla peal peksa anda. Õnneks asi füüsilise vägivallani kunagi ei jõudnud ja ma millegipärast ei usu, et kui ma ka oleks selle klassiõega koju läinud, ta mind löönud oleks, pigem ehk tahtis teiste ees eputada ja kampa kuuluda. Umbes seitsmenda klassi poole pealt, kui meie klassi lastest said noored, lõppes ka kiusamine, põhikooli lõpus oli meil ühtehoidev klass. Minu jaoks tõestab see fakti, et kiusajad ei ole alati pahatahtlikud ja halvad, need lapsed ei pruugi ise aru saadagi, kui tugevalt võib ka pidev narrimine teisele haiget teha. Teistega peaks käituma nõnda nagu soovid, et sinuga käitutaks. 

Kuidas koolikiusamine sinu elu muutunud on? Kas oled oma kiusajatele suutnud andestada?

Mina olen kindlasti andestanud selle, et mind narriti ning koolikiusamise vastast kampaaniat teen ma vaid põhjusel, et aidata neid, kes praegu peavad koolikiusamisega silmitsi seisma. Rääkisin oma kogemusest selleks, et lapsed ja inimesed, keda on kiusatud, teaksid, et nad ei ole üksi ja tegelikult on väga palju inimesi, kes soovivad neid abistada ja kahjuks palju on ka neid, kes on läbi pidanud elama sama, mis nemad. Kahjuks ei unusta ma seda tunnet kunagi, sest meie lapsepõlves läbielatu kujundab meid ka täiskasvanu eas. Mingis mõttes on koolikiusamine teinud mind tugevamaks, ma oskan paremini lasta endast halbu sõnu mööda ning olen üldiselt kõikides eluvaldkondades väga püüdlik ja maksimalist. Kuid teinekord on mul raske endale seatud eesmärke täita, ma nõuan endalt väga palju ja piitsutan end seetõttu. Tegelikult peaks lubama endale ka vigu ja tundma rõõmu edusammudest, mul on tehtud edusammude üle küll hea meel, aga ma ei jää neid nautima, sest pean koguaeg pingutama rohkem ja rohkem. Olen väga palju pidanud seetõttu tegelema enese armastamisega sellisena nagu ma olen, ei tohiks lasta teiste sõnadel end mõjutada. Ma teadvustan endale, kuidas on mind kiusamine mõjutanud ja tänu sellele tegelen pidevalt enese arendamisega, et ma ei laseks sel oma elu segada.

Helen soovitab:

Kindlasti soovitaksin leida endale usaldusisik – inimene, kellele oma probleemist rääkida. Selleks võib olla lapsevanem, õpetaja, kooli sotsiaaltöötaja või mõni sõber. Kui laps ei julge või ei saa mingil põhjusel lähedastelt abi paluda, soovitan kindlasti ühendust võtta näiteks veebipolitseinikuga või helistada lasteabi telefonile (116 111). Kui laps on oma murega üksi, siis tundub see mure niivõrd suur ja lahenduse leidmine raske. Oma murest teistele rääkimine ei ole kindlasti kaebamine, see on enese ja teiste kaitsmine. Kindlasti ei tohiks kiusamist ka pealt vaadata, vaid aidata neid keda kiusatakse, rääkida probleemist oma vanemate või kooliga.