Kristel Aaslaidi kolumn: Olen leidnud oma tõelise mina!

Kristel Aaslaidi kolumn: Olen leidnud oma tõelise mina!

Mina olen Kristel. Olen 25aastane ja ma hakkan alles nüüd aru saama, kes ma täpsemalt olen.

Mina olen Kristel. Olen 25aastane ja ma hakkan alles nüüd aru saama, kes ma täpsemalt olen.

Mäletan, et oma esimesed sammud mõistmaks oma teed ja põhjust tegin 12-aastaselt. See oli esimene kord, kui ma midagi ise otsustasin. Nimelt olime sõbrannadega leidnud tee tantsimiseni. Käisime kõik koos trennis, kuni mingil hetkel otsustasid nad, et neile tantsimine siiski ei meeldi. Tulime kõik koos trennist ära. Umbes kaks nädalat pärast tantsutrennist lahkumist sain ma aru, et tantsimine meeldib mulle väga – miks ma siis trennist ära tulin? Sest mu sõbrannad tulid ära? Esimest korda elus hakkasin ma mõtlema selle peale, mida tahan mina, mitte mu pinginaaber või klassiõde. Mida tahab Kristel?

Läksin üksinda tantsutrenni tagasi ning siiamaani tänan õnne, et mul mõistus koju sõitis – mu kooliaegne elu Kuressaares ei oleks saanud huvitavam olla. Tantsust sai mu parim sõber ja suur iseloomukasvataja.

Sellest on nüüd möödas tublid kolmteist aastat ja tunnen, et Kristel on hakanud jõudma sellesse punkti, kus saan kindlalt öelda: „See olen mina, Kristel!”. See on olnud pikk ja looklev rada ning ma tean, et ma ei ole veel lõpusirgelgi, aga ma tunnen end kindlamalt kui kunagi varem.

Enamiku oma teismeliseeast olin endaga pidevas sõjas. Ma ei suutnud leida ühtegi asja, millega ma rahul oleksin olnud. Mind ei kiusatud koolis – vähemalt mitte teiste laste poolt. Olin iseenda suurim kiusaja. Oskasin endale omaenda mõtetega väga haiget teha ning ei osanud kellegi poole pöörduda – kuidas sa kaebad iseenda peale? Nüüd tagasi vaadates saan ma aru, et selle asemel, et endaga sõdida, oleksin ma pidanud endaga sõbraks saama. Endaga ära leppima. Olen selleni alles nüüd jõudnud.

Otseselt ei ole kindlat moodust, kuidas endaga sõbraks saada. Kuidas vältida oma halbu mõtteid ja ka teiste inimeste halbu sõnu. Minu moodus on: lepi ja võta omaks! Kui ma varem mõtlesin tihti, et ma vihkan oma naeratust, siis nüüd ma lepin sellega, et ta on natuke tagurpidi ja ma ei saa sinna midagi parata. Aga ta on teistmoodi! Ja kellele see ei meeldi, siis… Kuidas on sul üldse kellegi välimuse peale nii palju aega raisata, et see sind häirib, vihkaja? Olgu see vihkaja siis sina ise või keegi teine – vihkamine ja muu negatiivsus ei ole kunagi kedagi elus edasi aidanud.

Seega, võtame oma viltused naeratused ja naeratame! Õpime kuulama iseennast ja oma tahtmisi, mitte kellegi teise omi. Sest mina olen mina, sina oled sina ja tema on tema. Ja just nii lihtne see ongi. Steve Furtick on öelnud: „Me kakleme ebakindlusega, kuna võrdleme oma kaadritaguseid kõigi teiste tipphetkedega”. („The reason we struggle with insecurity is because we compare our behind-the-scenes with everyone else’s highlight reel.”) Seega lõpetagem võrdlused ja olgem lihtsalt meie ise. Mööda oma rada. Vigadega ja puha.

 

Artikkel on ilmunud ajakirjas Buduaar TEEN mai-juuni 2015