Kristi lugu: ebakindlus oma välimuse suhtes viis anoreksiani!

Kristi lugu: ebakindlus oma välimuse suhtes viis anoreksiani!

Olen nüüdseks 29aastane noor naine ja kahe väikese lapse ema, olgugi et 16aastaselt mulle nii õnnelikku tulevikku ei ennustatud. Arstid ütlesid, et kui ma sööma ei hakka, ei saagi ma võib-olla kunagi emaks … Mis siis aga tegelikult juhtus, sellest kõigest lähemalt!

Olen nüüdseks 29aastane noor naine ja kahe väikese lapse ema, olgugi et 16aastaselt mulle nii õnnelikku tulevikku ei ennustatud. Arstid ütlesid, et kui ma sööma ei hakka, ei saagi ma võib-olla kunagi emaks … Mis siis aga tegelikult juhtus, sellest kõigest lähemalt!

See kõik algas enam kui kümmekond aastat tagasi, kui eneselegi arusaamatutel põhjustel oli minust saanud anoreksik. Kindlat põhjust, kust ja miks see tuli, ei tea ma tänaseni. Ema on hiljem öelnud, et süüdi oli mu keskaaegne peika, kellele meeldisid hästi peenikesed tüdrukud. Kuna ma ei vastanud oma kehakaalu poolest tema ootustele, süstis ta minusse teadmist, et ma polnud piisavalt kõhn. Aga kuidas saab selles, et ma ei söönud, olla süüdi keegi teine? 

Pikkade vestluste põhjal psühholoogiga selgus veel mõjutajaid: nõudlik isa, alati parima tulemuse saavutamise tahe kõiges, mida tegin, enese liiga range kohtlemine… Olin õrna hingega ja võtsin kõike väga südamesse, lasin ennast teiste väljaütlemistest mõjutada, millest tekkis rahulolematus iseendaga, mida sain aga kontrollida selle abil, kuidas, millal ja kui palju ma söön. Tulemus oli samuti silmaga näha ning tekkis hasart, sellest aga kujunes välja raske haigus – anoreksia ehk isutus. 

Anoreksiat saab piltlikult jagada kaheks: üks grupp on neid, kes söövad ja siis salaja toidu välja oksendavad, teine grupp aga neid, kes ei söö üldse või söövad väga vähe. „Õnneks” kuulusin mina sinna teise gruppi: sõin, aga sõin väga vähe, ja kui olingi söönud, siis pidin saadud energia kohe ära kulutama, mistõttu olid kiired jalutuskäigud, pikad jooksuringid ja mitmekümnekilomeetrised rattasõidud minu jaoks täiesti tavalised. Õhtuti tegin lisaks veel kõhulihaseharjutusi ja tõstsin hantleid – ise olin endaga rahul, kaalunumber aga kahanes nii minimaalseks, et lõpuks ei suutnud ma ennast enam peeglist vaadata. See oli aga alles siis, kui aru tagasi hakkas tulema ja kaine mõistus peas hüüdis: „Võta midagi ette, enne kui on liiga hilja!”.

Olen alati olnud väikest kasvu ja kleenuke, kuid oma haiguse tipus kaalusin 155 cm pikkuse juures kõigest 38 kg. Loomulikult oli mulle korduvalt öeldud, et ma olen liiga peenike ja näen suisa haiglane välja, aga ma ei kuulanud kedagi ja emal ega kellelgi teisel ennast arstile viia ei lubanud. Mäletan hästi seda kevadet, kui lõpuks ise perearsti juurde läksin … Uuringuteks suunati mind nädalaks lastehaiglasse, kus läbisin erinevad koormustestid, südameuuringud, luutiheduse mõõtmise jpm ning loomulikult nii psühhiaatri kui psühholoogi vastuvõtu. Olin õigeaegselt jaole saanud ja suuremat kahju oma organismile õnneks tekitada ei jõudnud, ainult mu niigi madal vererõhk oli nüüd veelgi madalam ja süda töötas teokiirusel … Mul oli kogu aeg külm, keha koosnes vaid luust ja nahast, päevad olid ära jäänud, mõtted vastakad – enese kontrollimise vajadus püsis, samas teadsin, et nii enam jätkata ei saa, ei tohi, ei suuda. 

See kõik oli kestnud juba rohkem kui aasta. Raskem osa aga alles algas! Kuidas uuesti sööma õppida? Terve inimene vaataks mind siinkohal viltu ja mõtleks, et täitsa hull, aga tõepoolest, minu jaoks oli see suur väljakutse. Kuidas väljuda mõttemustrist, et kõik, mis sa sööd, tuleb esimesel võimalusel ära kulutada, ja mida teha, et söömine kui elus püsimiseks vajalik tegevus jälle meeldima hakkaks?

Võin julgelt öelda, et äärmuslikust nälgimisest taastumine ja uuesti normaalselt elama hakkamine võtab aastaid aega. Oluline on esmalt aru saada, et sul on probleem ja eelkõige suur tahe sellest välja tulla. Niisuguste mingist tegevusest sõltuvuses olevate haiguste puhul on kõige suuremaks edasiminekuks see, kui sa tunnistad endale, et vajad abi. Käisin pool aastat järjest igal nädalal korra psühholoogiga vestlemas, kes aitas mu mõtteid taas paika panna. Tasapisi hakkasin ka rohkem sööma ja õppisin endaga rahul olema, mitte liigselt piitsutama. Minu eesmärk oli taas terveks saada. 

Keskkooli lõpus, kui haiguse algusest oli möödunud umbes kaks ja pool aastat, olin veidi kosunud ja ei näinudki enam nii jube välja. Kaalusin endiselt vähe, kuid vaim oli taastunud ning suutsin juba oma kehas õnnelik olla. Oluline on endale selgeks teha, et söömine on siiski eluks vajalik ja ilma selleta ei saa. 

Armas tüdruk, kui sa mingil hetkel oma teismeeas mõtled, et su vööümbermõõt on sõbranna omast suurem, su poiss-sõber ei ole sinu kehaga rahul või kui mõni koolivend, keda sa peaaegu ei tunnegi, sinu kaalunumbrit või väljanägemist kommenteerib, siis palun ära pane seda tähele. See on nende arvamus ja kui neil on selle väljendamisega probleeme, siis ei pea sina olema see, kes kannatab. Kui sa oma boyfriend’ile, sõbrannale või kellelegi kolmandale ei meeldi, siis järelikult ei ole need inimesed sinu õiged sõbrad ja sinu kaalunumber ei puutu üldse asjasse. 

Isegi kui sa oled keskmisest veidi tüsedam, siis ära lasku äärmustesse! Selle asemel vaata üle oma toitumisharjumused, väldi liigset suhkrut, liigu rõõmuga, joo puhast vett, ole rõõmus ja tunne ennast oma kehas hästi! Sind on ainult üks, sa oled eriline, olenemata sellest, kui palju sa kaalud!

 

Artikkel on ilmunud ajakirjas Buduaar TEEN mai-juuni 2015