Kuidas saada võitu küünte närimisest?

Kas oled üks neist, kellel on halb harjumus oma küüsi närida? Erinevate uuringute andmetel närib kuni 50% noorukitest vanuses 10–18 aastat mingil eluetapil oma küüsi. Rääkimata sellest, kui inetu see harjumus on, võib see ka lausa kahjulik olla.

Kust saab küünte närimine alguse ja kui kaua see kestab?

Küünte närimine saab enamasti alguse juba lapsepõlves ja vaibub 18. eluaastaks, kuid see võib edasi kanduda ka täiskasvanuikka. See võib oma olemuselt olla kerge ja ajutine harjumus, kuid ka pidev ja tõsisem probleem.  

Miks me küüsi närime?

Enamik inimesi närib küüsi tingituna stressist või igavusest. Harjumus kujutab endast neil juhtudel teatud kehaosa tegevuses hoidmist, samal ajal kui ajul napib mõtlemisainet, või ärevuse mahasurumist, millele aitab omalt poolt kaasa pingeseisund või üksindus. 

Mida küünte närimine endaga kaasa toob?

Küünte närimine kahjustab küüsi ja küünenahkasid, mis võivad hakata punetama ja näha välja räsitud. Samuti on see ideaalne pinnas erinevatele bakteritele, kus neil avaneb kergelt võimalus sinu organismi jõuda ning sind mõnda ebameeldivasse haigusesse nakatada, ja  küünehaigustele, kus küünte närimisel liikvele saanud bakterid, seened ja teised mikroorganismid tungivad läbi väikeste marrastuste, põhjustades punetust, paistetust ja mäda. Lisaks võib küünte närimine tekitada hambaprobleeme, näiteks võivad hambad oma tavapärasest positsioonist välja nihkuda, enneaegselt kuluda või nõrgeneda.  

Kuidas küünte närimisest loobuda?

Ühte kindlat viisi küünte närimisest võitu saada ei olegi – erinevate inimeste puhul toimivad erinevad lahendused. Üheks olulisemaks on sealjuures siiski välja selgitada, miks sa küüsi närid ning kindel tahtmine sellest harjumusest loobuda. Tüdrukute puhul mõjub hästi regulaarne maniküür ning kaunite küünte säilitamine – kui küüned on kenasti hooldatud ning lakitud, puudub ka isu neid rikkuda. Samuti aitab küünte katmine ebameeldiva lõhna ja maitsega lakiga. Üks tore lahendus on veel käevõrude või millegi põneva kandmine randmel, mis kogu aeg eesmärki meelde tuletaks. Kui tunned, et sind aitab näiteks sõbra manitsus, palu tal iga kord, kui kipud jälle küüsi närima, endale märkus teha. Kui tunned aga ikka vajadust küüsi närida, katsu leida mingi asendustegevus, mis sind maandaks – selleks võib olla nii nätsu närimine, käsitöö tegemine, meeldetuletava märkme kirjutamine oma koolilauale, trenn jpm.

Buduaar TEEN palus oma hinnangu anda ka Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi koolipsühholoogil Eleri Viinalassil.

Kas küünte närimine on psühholoogiline probleem ja kui, siis miks see tekib?

Küünte närimist peetakse enamasti halvaks harjumuseks ning seda saab liigitada psühhiaatrilise häire alla. Onychophagy ehk küünte närimine kui tegevus kuulub obsessiiv-kompulsiivse häire alla. Obsessiiv-kompulsiivne häire on sundhäire, mida iseloomustavad korduvad obsessioonid ehk sundmõtted või kompulsioonid ehk sundteod. Võimalike ohtlike või ebameeldivate tagajärgede ärahoidmiseks ja sundmõtetega kaasneva ärevuse vähendamiseks kasutataksegi rituaalseid käitumisi (sundtegusid), milleks võib olla ka küünte närimine. Häire diagnoosimiseks peavad siiski esinema ka muud sümptomid. 

Küünte närimise põhjuseks võib olla ka ärevus, stress või harjumus. Tihtipeale on see turvatunnet tekitav käitumine. Selline turvalisuskäitumine rahustab olukordades, mis on  ärevust tekitavad. Tuleks mõelda ajas tagasi ja meenutada, mis olukord üldse pani küüsi närima. Vahel jäävad märkamatuks sündmused, mis võivad inimese emotsionaalset seisundit mõjutada ja tekitada ebakindlust. Võib-olla pole isegi enam vajadust turvatunnet tekitava käitumise jaoks küünte närimise näol, aga jäänud ongi lihtsalt harjumus. Küünte närimine võib olla ka alateadlik enese rahustamine. Mõne laisema inimese puhul, kes küünekääre ei kasuta, on põhjuseks pelgalt küünte lühemaks tegemine. Seda tehakse ka uudishimust, igavusest või aja surnuks löömiseks. Üldiselt peegeldab küünte närimine teatud emotsionaalset seisundit. 

Kui küünte närimine on kujunenud igapäevaelu segavaks harjumuseks, mida soovitad teha, et sellest võitu saada või kelle poole abi saamiseks pöörduda? 

Iga inimene võiks analüüsida ennast ja olukorda, miks ta antud tegevust teeb ja vaadata, kas see ilmneb stressi korral, pingelises olukorras enne kontrolltööd või võib sellel olla muu ja kaugeleulatuvam põhjus. Sellises olukorras tuleks esmajoones tegeleda probleemi enda, mitte küünte närimisega. Põhjuste uurimisel võib olla abi psühholoogist. Abi võib olla ka maniküürist, sest ilusti hooldatud küüsi ei taheta üldjuhul rikkuda. Samuti võib küüned lühikeseks lõigata, mis teeb nende närimise raskeks. On olemas spetsiaalsed lakid, mille ebameeldiv lõhn ja maitse takistavad küünte närimist. Abiks võib olla ka sõbranna, lapsevanem või lähedane inimene, kes püsivalt uurib, kas on olnud edusamme küünte närimisest hoidumisel ja tuletab meelde, et tegevuse lõpetaksid. Aidata võivad kokkulepped sõbrannaga, et kui küüned on paari nädala jooksul teatud pikkuseni kasvanud, oled välja teeninud näiteks oma lemmikšokolaadi vms. Igal juhul tuleb segava harjumusega tegeleda ja leida enda jaoks õige viis abi saamiseks ja tegevuse lõpetamiseks. See on tehtav!

Artikkel on ilmunud ajakirjas Buduaar TEEN mai-juuni 2015