Mirle: „Ma ei peida end enam ära, vaid julgen olla nähtav!“

Buduaari muutumissaade "Parim versioon endast" tõi täna TV3e vahendusel meie ette Mirle. Terve elu positiivne olla üritanud 6- ja 8-aastase poja ema Mirle vajus depressiooni pärast laste isast lahkuminekut. „Usk endasse hävis, stressiga kaotasin palju juukseid ning näost jäin palju vanemaks,“ kirjeldab naine.

Muutumissaatesse kandideerimine oli üks raskemaid ja julgemaid samme, mida Mirle tegi ainult selleks, et saaks tunda end enesekindla ja ilusana ning see annaks talle jõudu olla parem ema.

Ühel mullusel veebruariõhtul istus mustamäelanna Mirle (31) kodus diivanil ja sattus juhuslikult vaatama Buduaari muutumissaadet „Parim versioon endast“. Naine ei lõpetanud enne, kui kõik osad said vaadatud. „Need lood puudutasid mind sügavalt – inimeste siirus, haavatavus ja julgus olid nii ehtsad,“ meenutab ta. „Nägin, kuidas nad oma muutumisteekonna lõpuks päriselt särasid ja õnnelikud olid.“

Samal õhtul voodisse minnes mõistis Mirle, kui väga ta tahaks tunda: ka mina olen ilus. „Mitte ainult väliselt, vaid et ma päriselt armastaksin ennast,“ soovis ta. „Olin pea kogu elu elanud teiste jaoks, viimasel ajal laste nimel ning tundsin, et kui ma nüüd iseendale ei pühendu, lihtsalt ei jaksa enam. Minu tass oli saanud tühjaks, viimse piirini.“

Järgmisel päeval kandideeriski naine saatesse, kirjutades, et ta ei ole rahul oma silmade, juuste, kõhu ning sünnimärkidega kehal.

Väliselt naeratav, seesmiselt õnnetu

„Minu suurimaks kompleksiks on olnud kaasasündinud silmalau ptoos, mis tähendab, et ühe silma lihas on nõrgem ja laug vajub alla,“ jätkab Mirle. „Kiusamine ja solvangud saatsid mind aastaid ning kasvas veendumus, et olen vale ja kole. Juba 5–6-aastaselt tundsin, et ei taha elada – sageli tekkis tunne, et ma ei kuulu siia. Lapsepõlves mõtlesin pidevalt, miks oli vanematel vaja neljandat last ehk mind?“ Kuna kodus oma muresid jagada ei saanud, kasvas Mirle madal enesehinnang vaikselt, kuid järjekindlalt. „Olen enda ebakindlusest elu jooksul rääkinud vaid kolmele inimesele ja kahel korral lõppes see halvasti, sest mind hakati veel rohkem kiusama,“ tõdeb ta. „See õpetas vaikima. Väliselt olin sõbralik ja naeratav, aga seesmiselt väga õnnetu,“ nendib naine.

Ühel päeval teismelisena käis Mirle juuksuris, et lasta endale lõigata külgtukk. Sellega tema maailm muutus. „Varjav juuksesalk andis turvatunde ja julguse,“ meenutab naine. „Inimesed ei vaadanud mind enam kohe teistsugusena ega küsinud valusaid küsimusi.“ Nõnda sai külgtukk Mirle välimuse lahutamatuks osaks.

Kaheksa aastat tagasi esimest korda emaks saades tundis Mirle, et elu annab liiga palju kanda. „Mu esimene poeg on erivajadusega, see mõjutas tugevalt suhet laste isaga ning meie teed läksid lahku,“ mainib ta. „Stress, mida kogesin enda lapsepõlve, erivajaduse lapse kasvatamise ning kooselu lõppemise tõttu, võttis ka lõpuks tervise. „Olin sel ajal tohutus depressioonis ja tundus, et jäin järsku kümme aastat vanemaks. Juuksed hakkasid meelekohtadest välja langema ning tundsin paanikat, et „kilp“ kaob“ ehk ma ei saa end enam varjata.“ See oli naisele väga valus ning tundus, et nüüd näevad kõik, kui „teistsugune“ ja kole ta on. Mirle kartis, et ei meeldi enam kellelegi.

Meeskonnatöö, mis tõi rohkemat kui välimuse

Enim soovis Mirle muuta oma silmi, et need oleksid võimalikult ühesugused. Enne muutumissaadet oli ta käinud kolmel silmalaugude operatsioonil, kuid tulemused ei jäänud püsima. Ühtlasi igatses ta taastada juuksed meelekohtadel. „Juuksed on olnud mu turvatunne ja enesekindluse sümbol,“ tõdeb ta. „Lisaks lootsin parandada keha seisukorda pärast kahte rasedust – nahk kõhul oli lõtv ja ebaühtlane ning tekitas omakorda alaväärsust. Mõlema lapsega võtsin juurde umbes 23 kilo ning see jättis jälje. Olen suutnud küll iseseisvalt palju teha, et esialgne kaal langeks, aga ebakindlus jäi.“

Mirle muutumise teekond algas trihholoog Natalja Buslova juures oma juuste seisukorrale hinnangut saamas. „Seal sain kinnitust, et vajan juuste siirdamist,“ märgib ta. „Panime paika edasise plaani, kuhu kuulusid Crescina juukseampullid, mis tihendavad ja tugevdavad juukseid, soodustavad nende loomulikku kasvu ning äratavad uinunud juuksesibulad, kus tavatingimustes enam juukseid ei kasvaks.“ Järgmiseks lendas naine Istanbuli, kus ootas Biome kliiniku asutaja Yana Sandberg. „Seal tehti mulle juustesiirdamine meelekohtade piirkonda ning silmalaugude operatsioon,“ loetleb Mirle. Pärast taastumiperioodi asus ta manustama Ultimate Beauty juuksevitamiine.

Ilukliinikus Noor teostati karboksüteraapiat silmade alla ja peanahale ning kahel korral süstiti mõlemasse kohta vereplasmat. „Samuti hakkasin käima kaks korda nädalas Sinu Keha stuudios, kus kombineeriti erinevaid kehaprotseduure: krüolipolüüs, lipolaser ehk lipolüüs, infrapunamatt, kavitatsioon (mittekirurgiline rasvaimu) ja endosfääriteraapia,“ loetleb Mirle. „Eesmärk oli parandada mu kõhunaha kvaliteeti ning vähendada reitelt rasva.“

Perma stuudios sai naine püsimeigi abil uued kulmud. New Look ilukliinikus tehti ta näonahale happekoorimist, otsaesisele botuliinteraapiat ning põskedele Radiesse biostimulatsiooni, et anda väsinud näonahale rohkem värskust ja elujõudu. Niine Nahakliinikus käis Mirle sünnimärke, nahanäsasid ja keratoose eemaldamas. Viimatimainitud protseduurid veel jätkuvad. Põneva perioodi viimaseks etapiks sai naine Pink ilusalongist juuksepikendused.

Peegel pani õnnest nutma...

Esimene vau-efekt tabas Mirlet siis, kui järsku hakkasid siirdatud juuksed kasvama. „Kujuta ette, kui oled juusteta meelekohtadelt ja poolelt kukalt, ootad nende kasvu – ja järsku hakkavad kiharad täies hiilguses kasvama!“ on ta vaimustuses. „Teine ohoo-elamus saabus siis, kui vaatasin peeglisse ning tundsin ennast esimest korda elus ilusana. Kõik, mis minuga tehti – kulmud, juuksed, nägu, silmad ja keha! Lihtsalt nutsin peegli ees rõõmust.“ Päev, mis algas juuksurist, jätkus meikari juures ning Ženjaga rõivaid proovides ning lõppes profifotograafi pildistamisega, jääb naisele alatiseks meelde ning kannab kalendris märget „elu parim päev.“

„Minu muutumist ei saa mõõta kehakaalu ja ümbermõõduga; see on midagi palju sügavamat ja tähenduslikumat,“ tunnistab Mirle. „Antud teekond muutis mind eelkõige seestpoolt. Kogu seda lugu rääkides kasvas minust hoopis uus ja tugevam inimene. Ausalt öeldes ei olnud ma end kunagi varem ilusana tundnudki! Mis seal salata, madal enesehinnang on viinud mind ka suhetesse, kus lubasin endale liiga teha ning ma ei pea silmas ainult paari-, vaid ka sõprussuhteid. Saate ajal on toimunud paljut, mis on pannud mind mõistma, mis on päriselt oluline. Õppisin end armastama ning mõistma, et see kuvand, mis on lapsepõlvest jäänud, ei ole õiglane ning keegi ei tohiks enda vastu nii karm olla.“

Mirle on saate jooksul palju nutnud ja koos sellega kasvanud. „Igas kliinikus ja stuudios ümbritsesid mind toetavad ja soojad inimesed,“ meenutab naine. Ühes ilukliinikus puhkes ta pärast protseduuri nutma ning välja võis paista, justkui oleks protseduur haiget teinud. „Tegelikult olin just sel hetkel lapsepõlvemälestustega silmitsi seisnud, see valu käis minu sees ringi ja ma ei osanud pisaraid peatada,“ jätkab Mirle. „Mind ei lastud ära, vaid kutsuti hoopis kööki teed jooma. See vestlus jääb alatiseks meelde – tunda kahe naisterahva poolt sellist toetust liigutas mind nii väga! Nad mitte ainult ei olnud olemas, vaid ka kuulasid mind ära ja tõstsid tuju. Kõik, kellega kohtusin, ei tee lihtsalt oma tööd, vaid suhtuvad südamega! See liigutas mind väga ja oli muutumise teekonnal ülimalt vajalik.“

Veel meenub naisele esimene kohtumine kliinikus, kus ta pihtis, kui väga ta unistab, et silmad oleksid ühesugused. „Sealne spetsialist vastas nii julgustavalt: mitte kellegi silmad pole identsed!“ kõneleb Mirle. „Samal hetkel sain aru, et tegelikult ju nii ongi! Mina aga viibisin veel lapsepõlves, kus minult rööviti enesekindlus.“

Piisab peitmisest!

Olulisim muutus on Mirlele see, et ta tunneb elust taas rõõmu. „Vaatan peeglisse ja näen, et mu kõhunahk on ühtlasem, nägu värskem ja juukseid on nii palju!“ hüüatab ta. „Kuid mis tähtsaim: tundsin end esimest korda elus ilusana! See polnud hetk, kus keegi tegi mulle komplimendi, vaid ma seisin peegli ees ning tundsin päriselt: vau, ma olen ilus!“ Pärast nii pikka enesekriitikat jõudis ometi kätte hetk, mil hinge saabus rahu. „Sain aru, et kõik algab seestpoolt,“ mõtiskleb Mirle. „Väline muutus teeb justkui pai sisemisele lapsele, kes oli nii kaua haiget saanud.“

Lisaks sai naine selle teekonna jooksul aru, kui tugevalt olid ta keha ja hing omavahel seotud. „Minu juuste väljalangemine algas keerulisel ajal pärast lahkuminekut laste isast,“ meenutab Mirle. „See oli tohutu emotsionaalne löök, mis murdis mind seestpoolt ja lõpuks andis keha ka füüsiliselt märku. Saate jooksul hakkas tasapisi tekkima midagi, mida mul polnud – enesekindlus.“

Muutused aina jätkuvad. „Kogusin julgust teha väikelaevajuhi load, astusin uuesti ülikooli ning lubasin endal esimest korda unistada,“ kirjeldab Mirle. „Mul on kogu elu südames olnud soov esineda, olla inimeste keskel ja teha tööd, mis inspireerib ja pakub päriselt rõõmu.“ Seni hoidis ebakindlus oma välimuse pärast naist tagasi. Mirle ei uskunud, et ta on piisav või et keegi tahaks teda näha ja kuulda. „Täna tunnen, et sein mu sees on hakanud murenema,“ on ta kirjeldamatult rõõmus. „Usun, et suudan leida töö, kus saan kasutada oma tugevusi ning tean täna, et olen avatud, aus, sõbralik ja empaatiline – ma oskan kuulata, märgata ja hoolida. Samuti ei peida ma end enam ära – julgen olla nähtav!“

Enesekindlus, mille najal seista

Lisaks sai Mirle aru, et ta ei võtnud muutumise rännakut ette ainult enda pärast. „Soovin suuta oma laste eest seista,“ on ta kindel. „Seda saab teha ainult enesekindel inimene. „Tahan olla oma lastele emalõvi – mitte keegi, kes ise hirmude taha peitu jääb!“

Oma erivajadusega poja tõttu teab naine valusalt, kui julm maailm vahel olla võib. „Olen näinud, kuidas sõnad võivad murda, ja tean, et need armid jäävad sageli kogu eluks – sõnadel on tohutu jõud,“ ei varja ta. „Kui me näeme last, kellel on raske keskenduda, kes ei saa asju lõpuni tehtud või kes on „teistsugune,“ ei vaja ta hinnanguid, vaid tähelepanu, mõistmist ja armastust. Väga palju armastust!“

See teekond õpetas Mirlele, et armastus – nii iseenda kui teiste vastu – on kõige suurem ja vajalikum asi üldse. Ilma selleta ei kasva ei enesekindlust ega turvatunnet. „Just seda tahan oma lastele edasi anda,“ kinnitab naine.