77-aastase Õnnela kiri Buduaarile: ”Lõpuks loeb vaid armastus!”

Buduaar pole vaid edukatele ja noortele naistele, vaid kõigile naistele igast maailma otsast. Me pole unustanud ka vanemat põlvkonda, kellel on nii mõndagi noortele öelda.

Buduaar pole vaid edukatele ja noortele naistele, vaid kõigile naistele igast maailma otsast. Me pole unustanud ka vanemat põlvkonda, kellel on nii mõndagi noortele öelda.

 Buduaar usutles 77-aastase daamiga Õnnela Pärnaga Lääne-Virumaalt, kelle mõtted ka teieni toimetame.

 

“Ma ei oskagi täpselt öelda, mida noored kuulda tahaksid ühe vanainimese mõtetest. Ei ole ma kirjutanud raamatuid, võidelnud sõdades või teinud suurt poliitikat.

Sündisin 1931. aastal vaesuses, nagu vist kõik toona, olen 9-lapselise pere kuues järeltulija. Tsaariajal lubati meie perele viljakaid põlde Siberis, kus ees oli ootamas vaid häda ja viletsus. Seal sündis mu isa, seal sündisin ka mina. Naasesime Maarjamaale mitme aastakümne pärast.

Need on põhilised asjad, mida oma nooruspõlvest mäletan. Seiku on seal mitmeid, kuid tänase jutu idee pole vist säärane.

Võin öelda, et saan vaadata elule tagasi ning rääkida edasi midagi, mida olen ise õppinud. Ma ei vesta täna lugu vaesusest, viletsuses või pingutamisest, vaid millestki, mis meid kõiki puudutab.

Eestimaale tagasi tulles tundsin end tühjana. Jättis kord mu pere kõik siia maha, tagasi tulles pidin kõik Siberisse  jätma. Ei tahtnud enam midagi endasse võtta, sest tundsin hirmu – äkki tuleb taas sama teha. Ega siin olnudki midagi rohkem hinge võtta, vanemad vennad olid juba mulla all, isa koos nendega, elasime ema, õe ja vendadega väikeses korteris. Siberi viletsusega ei anna seda võrrelda, kuid pidev rändamine oli mind ära kulutanud.

Mõnikord itkesin vaikselt põlle sisse vihast… Vihast oma nime vastu. Ütlesin vahel kurjalt emale, et miks sa andsid mulle sellise nime, mis ainult koormaks kaelas ning toob kõike muud kui õnne. Ema vaatas ainult omaette taignarulli, mis käe all rullus ning ohkas raskelt.

Tagasi nendele aegadele mõeldes, võin öelda, et siin ilmas ei tule midagi, kui ei oska kannatlik ja vagur olla. Eks seetõttu tuligi mul vast rohkem oodata.

Kindlasti mõtlete nüüd, et mis see vanamutt armastusest ka teab, aga ega vanainimesed aastate lisandudes ometi tundetuks muutu.

Minagi armusin kord samamoodi nagu kindlasti paljud teist praegu. Oh ei, ta polnud kaugeltki ilus või rikas, pigem kole nagu öö ja vaene kui meie sahvrihiir. Aga kui ta nalja viskas ja oma kaunil häälel piigade seltskonnas laulu joristas, siis õhkasime me kõik südame põhjast.

Ma ei tea, miks ta lõpuks mulle kosja otsustas tulla, aga ju oli see nii mõeldudki. Oli ometi teisi neidiseid, kes olid minust kenamad, mõni targemgi ja rikkam. Kui ma seda olen talt hiljem küsinud, siis ta on ikka öelnud, et sinu kõrval ei ole ma kunagi ennast häbenenud. Eks ta nii olegi, et kui hinges on  hirm sees, siis koos eluteed sammuda on raske. Küll saab muresid jagada ja selgeks rääkida, kui aga sedagi tehes on hirm, siis pole armastuski suurem plaaster.

Oleme koos elu jaganud ligi 50 aastat ja andku Jumal vähemalt 10 veel, et kõik käimised käidud saaks. Meil on rõõm kolme lapse üle, kelle elud käivad sadu kordi paremini kui meil toona. Rõõm, et nende kuuel lapsel käib elu veel paremini kui neil. Loodame mõne aasta pärast soovida veelgi paremat ka nende lastele.

Jagasime oma lastele jäägitut armastust 30 aasta jagu ning nüüd on taas aeg meie käes. Võib-olla noored ei teagi, et ka meie vanakesed mõistame teineteisele veel suud anda ja kaisutada, kuigi enam pole see nii tähtis kui 50 aastat tagasi.

Mulle piisab sellest, kui avan silmad hommikul enne päikest ning otsin enda kõrvalt tuttavat kätt. Kui see pigistab minu oma vastu, siis pole mul rohkemat õnnelikuks päevaks vaja.

Vahel vaatan talle niisama silma ja ajan temaga nõnda juttu, ta kuuleb küll, mida ma mõtlen. Me kasutame sõnu vahel harva.

Õhtuti käime jalutamas ning ma jutustan abikaasale, mida ma näen. Ta jäi aastaid tagasi diabeedi tõttu pimedaks, kuid ma panen seda ainult harva tähele. Räägin talle lahkuvatest lindudest, sügisevalus leegitsevatest puudest. Mõnikord olen väsinud ja siis jutustab tema ise mulle, ta teeb seda paremini kui mina.

Me pole nii vanad, et häbeneda kallistamist. Selle pärast ju kokku jäimegi, sest ei oska häbi teineteisega tunda. Kaisutan teda ja tunnen, kuidas vanamehe süda lööb kindlalt ja tiksub aega edasi, vahel ka tagasi… Siis tunneme end taas noorena. Küll ainult südames.

Lapsi armastame me kõige rohkem siin ilmas, aga lõpuks loeb ikkagi see, kes sinu kõrval on terve igaviku veetnud. Lapsed on nagu kunstiteos, mille koos oleme loonud ja mille üle tunneme pidevalt rõõmu, kui neid vahel harvagi kohata saame.

Loeb see, et on keegi, kellega seda rõõmu jagada, kes ootab igatsedes sinu teisest toast tulekut tagasi, kes jalutab sinuga nii talvel, kevadel, suvel ja sügisel…ka 50 aasta möödudes.

See on see, mis minu jaoks loeb. Lõpuks võin täis itkutud põlle muigega varna riputada ja tunda oma nime üle kõige suuremat heameelt.”