Elades hulluste küüsis

Ehk on see homme? Nädala või kuu pärast? Senini oleme me aga iseenesest mõistetavalt mähitud mingisse kindlasse elamis- ja käitumisnormistikku. Püüame olla need, kellena meid näha tahetakse - just need, kes on ühiskonnas „normaalseteks“ tituleeritud.

Ühiskonnas kehtivad erinevad sotsiaalsed normid sõltuvalt ajast ja ruumist. Me peaksime käituma ühel või teisel viisil, et kuuluda „normaalsete“ sekka. Me peaksime ütlema õigeid asju õigel ajal ja õiges kohas; kandma rõivaid ja juukselõikusi, mis kellegi „asjatundja“ poolt heaks on kiidetud. Me peame omandama hariduse teatud tasemel, et olla teistega samaväärne – kasvõi eeldustes. Meid peab elus saatma tööalane edu, et meid mitte luuseriteks ei peetaks. Samuti on välja kujunenud muud ootused ja sterotüübid, millest kinni pidamine pole mitte kohustuslik, vaid rangelt soovitav, kui tahetakse olla „normaalne“.

Kui „õige hetk“ peaks kätte jõudma, siis me loodame, et me muudame end. Siis võime me tunda ja elada koos oma hullusega ja olla need, kes meie ise tahame. Me ei allu kehtestatud piirangutele ega kriteeriumitele, mis ehk senini meie elu ja olu määrasid. Meie ise loome piirid. See tunne võib olla omane vaid hulludele – üdini siiras, tabudeta ja kahtlusteta õnnelik inimene. Seda vaid siis, kui tõesti „õige hetk“ peaks saabuma. Aga kui me ei tunnegi seda „õiget hetke“ ära? Võib-olla seda polnudki? Võib-olla oli see vaid meie endi sügav soov ja kujutelm? Helesinine lootus? Pettus?

Igal aastal sureb sadu ja tuhandeid noori hakkajaid inimesi, kellel on olnud palju suuri plaane ja soove. Ka meie väikses Eestis ja meie endi keskel. Tegemist on loomuliku protsessiga – ei mingit üllatust, kuid meil ei teki hetkekski mõtet, et meie võiksime järgmised olla. Ei, sest meiega ju seda ei juhtu. Meie arvates ei ole selleks „õige aeg“ ja pealegi oleme me ju liiga noored. Veel. Julgelt jätame me olulised asjad homse peale, sest meil on ju aega. Teadmata, kui palju.

Ehk on just tänane päev õige päev hullusteks? Tegudeks, mis siiani erinevatel õigustamata põhjustel määramata ajaks edasi on lükatud. Just täna saadaksime teele  e-maili, mis ammu valmis trükitud, kuid ootamas „õiget hetke“. Täna helistaksime vanale sõbrale, kellega mingil nüüdseks ununenud põhjusel tülli sai mindud. Ehk just täna ongi see õige päev panna selga oma lemmikrõivad ja sättida juuksed moel, mis eeldaks ballile minekut. Ehk ei tasuks enam ootada „seda õiget“, mis tulla ei pruugigi?

Juba täna ja kohe praegu võiksime söandada olla need, kes me tegelikult oleme, priid piirangutest ja hingelt vabad. Pole oluline, mida meilt oodatakse või tahetakse. Olla ja elada oma hullusega, samuti oma puudustega – erinedes kõigist teistest ja mitte püüda sulanduda massi - halli massi, mille liikmed elavad mingisuguste tihti õigustamata ja ebaratsionaalsete mallide ja reeglite järgi. Omas mullis. Ainus tingimus on siinjuures see, et me ei tohi sellega teistele haiget teha. Võime olla kes iganes tahame ja teha, mida soovime, kuid me ei tohi sellega hävitada teiste võimalusi ja eeldusi teha sedasama.

Inimene tunneb ennast vaid siis, kui on oma piiride juures ära käinud. Just nimelt oma loodud piiride. „Hullud“, kes on vabad käskudest ja keeldudest, saavad maitsta elu tõelisi rõõme ja naudinguid ajal ja kohas, mille on nad ise valinud.

Kertu Jukkum
[email protected]