Ettevaatust, nakkushaigus!

10 kommentaari

Eestis, eriti Tallinnas, on ringi liikumas viimase aja ohtlikum viirus. Tegemist on põhiliselt õhus ja internetis leviva nakkusega. Haigus ei vali nakatamiseks aega ega kohta. See võib Sind tabada kus iganes ja millal iganes.

Vaktsiini sellele veel kahjuks leitud pole! Ainus, mida me selle vältimiseks ja/või leevendamiseks teha võime, on naeratamine! Haiguse sümptomid on meeleolu langus ja  frustratsioon, mis võib lõppeda läbipõlemisega. Viirusekandjateks on tavaliselt juba nakatunud inimesed, kes ei suuda ennast kontrollida.

Kellel meist poleks msnis sõbrannat, kelle nime taga leidub alati midagi negatiivset. Ta on tavaliselt, kas kellegi peale kuri, väsinud, tüdinenud või ei meeldi talle tänane ilm, kuigi sellel pole väga vigagi. Isegi, kui tal midagi öelda ei ole, siis leidub  tema nime taga kolm vihast punaseks tõmbunud emotikoni. Kas Te pole märganud, et see hakkab pika peale kuidagi negatiivselt mõjuma ja rikub ära kõigi teiste tuju, kellel see inimene listis on?

Tegelikult on meie elus ju enamus asjad siiski korras, vaid väike protsent on üldjuhul nihu.
Miks me siis just keskendume sellele väiksele protsendile? Minu arvates on probleeme  kahte sorti. Ühed, mida me saame ise lahendada ja teised, mis ei ole enam meie võimuses. Ilmselt ei tasu siis viimaste peale üldse mõelda. Aga need esimesed? Miks me ei tegele nende lahendamisega, vaid kõigepealt oleme mõnda aega lihtsalt nõutud ja kurdame seda kõigile. Miks me peame sõbrannadega vahepeal kohtuma ja oma muresid kurtma?  Äkki oleks mõttekam see etapp vahele jätta?  Täiesti kindel võib olla ka selles, et me oma sõbrannade nõu kuulda ei võta, sest isegi võimalikult detailselt olukorda  lahti seletades,  ei saa nad meid täielikult mõista. Lõpuks teeme ikka nii nagu süda ja mõistus paremaks peavad. Siinkohal ei tahtnud ma öelda, et ärge oma sõbrannadega kohtuge! Lihtsalt, pole mõtet teisi oma muredega koormata, kui nad Sind just aidata ei saa. Kohtudes võib ju näiteks  tegeleda selliste asjadega, mis meeleolu tõstavad.Kas me tõesti naudime niivõrd palju kurbust, et tahame sellest viimast võtta ka teised murelikuks muutes? 

Tõenäosus, et meie elus oleks kõik 100% korras, on õhkõrn. Seega ei tasuks endast eriti väljas olla, kui midagi halvasti on. See on ju tavaline! Ja alati on probleemid lõpuks ka oma lahenduse leidnud.
Tihti mõeldakse, et kui nüüd see konkreetne probleem laheneb, vot siis ma hakkan alles elama. Tegelikult aga tulevad uued probleemid ning unistus õnnelikuks olemisest lükatakse määramatuks ajaks edasi.


Kui meil on midagi head tulemas, siis me rikume juba selle ootamise pabistamisega ära ning õige päeva ilmselt mingile ebameeldivale pisiasjale keskendudes. Selle päeva headus tuleb meile alles hiljem meelde, kui pisiasjad on ununenud, kuid siis tagantjärgi õnnelik olla oleks  ju ka imelik. Millegipärast siiski meenutame minevikku kerge ohkega ja sära silmis. Miks ei võiks meil tänases päevas juba sära silmis olla?


Kui küsida, kuidas kellelgi läheb, siis miks on parim võimalik vastuse variant tihti „normaalne”? Miks me ei ütle lai naeratus suul, et meil läheb lihtsalt vaimustavalt või kasvõi hästigi? Ka tänaval ei julgeks nagu  keegi naeratada, liiatigi siis veel üksteisele. Morni näoga ringi käimine oleks justkui aastaringne moehitt. See tundub juba isegi pisut stiilsena! Eriti populaarne on sellise näo tegemine noorte inimeste hulgas, kellel veel tegelikest elumuredest pole aimugi. 

Jaapanis on Dr Masaru Emoto juhtimisel läbi viidud uuring veekristallidest ja nende tundlikkusest sõnadele. Selgus, et kui veekristallidele öelda ilusaid sõnu, siis moodustuvad nendest  väga ilusad, säravad ning harmoonilised kujutised. Kui aga veele saata halbu sõnumeid, siis tekivad ebasümmeetrilised ja tuhmid veekristalli kujutised. Ka meie organism koosneb 70% ulatuses veest. Ehk on siin oma loogika? Äkki ongi see meie vaktsiin haigusele?

Teele Teder
teele@buduaar.ee