Kõige kallimale…

„Mis see on, mis on maailmas kõige pikem ja kõige lühem, kõige kiirem ja kõige aeglasem, kõige enam jagatav ja kõige ulatuslikum, millest kõige vähem hoolitakse ja mida kõige rohkem kahetsetakse, ilma milleta pole võimalik midagi teha, mis neelab kõik väikese ja elustab kõik, mis on suur?” küsib peamaag Voltaire`i jutustuses võitlejatelt.

„See on aeg”, vastas Zadig. „Miski pole pikem, sest tal on igaviku mõõt. Miski pole lühem, sest temast jääb puudu kõigi meie kavatsuste elluviimisel. Miski pole aeglasem ootajale. Miski pole kiirem nautijale; ta ulatub lõpmatuseni suuruses; ta jaotub lõpmatuseni väiksuses; ükski inimene ei hooli temast; kõik kahetsevad tema kaotamist; ilma temata ei saa midagi teha; ta paneb unustama kõik mis on väärtusetu tulevastele põlvedele ja muudab surematuks suured teod”. Kas sa tead seda tunnet, kui erutusest süda peksab, kui sa mõtled vaid temale, sa vähkred voodis ja ootad järgmist päeva, et seda tema seltsis veeta. Sa ei suuda ilma temata elada.  Sinu vaim, füüsis ja hing kuuluvad talle. Sind ei huvita, mis tal vastu pakkuda on, sest andmisrõõm on veelgi enam väärt. See tunne aina süveneb… See on armastus. Mõne jaoks on ta kehastunud inimeseks, mõne jaoks asjaks, tegevuseks või ideeks. Mõned pole seda veel leidnud, mõned on loobunud otsimast. Mina naudin oma elu armastust iga päev. Tema nimi on Aeg. Mu jumal, kuidas ma teda armastan ja kui väga rohkem ma teda iga päevaga vajan. Kui ma olin 18, siis ma sõltusin inimestest. Kui ma olin 25, siis ma sõltusin asjadest. Nüüd ma sõltun inimestest, asjadest, ideedest ja nende realiseerimisest. Kõik see võtab aega. Mõnele tundub vist hullumeelne elufilosoofia, kuid kui sellele sügavamalt mõtled, siis mahutab aeg kõik meie suured unistused, kallid inimesed ja ilusad asjad endasse. Aega ei eksisteeri mälestustes või unistustes, seda saab nautida ainult praegusel hetkel. Seetõttu on aeg minu jumal, mu tõeline armastus. Mõttetult raisatud aja või kasutamata jäetud võimaluste pärast olen ma elus kõige enam nutnud. Mitte kaotus ja valu ei pane mind nutma vaid teadmine, et minevikku ei saa muuta.
Elu on nagu suur mosaiik, mille iga kild vajab hoolitsust, et pilt terviklik ja särav oleks. Rohkem või vähem, aga ma armastan igat kildu selles mosaiigis. Aeg voolab meist iga päev läbi, aga ometigi tunnetame me seda alles siis,kui oleme midagi kaotanud- olgu see siis tervis, noorus, sõprus või väärikus. Ma olen plaaniks võtnud elada nii, et mul oleks ajale võimalikult vähe ette heita. Ma elan andes endast parima aja poolt ette seatud tingimustes. 
Kõige rohkem on mul kahju sellest, et nii palju aega mu elust kulub magamisele. Juba lapsena nutsin ma õhtul, kui pidin magama minema- see tundus mõttetu ajaraiskamine. Lasteaias jätsin ma lõunauinakud vahele- selle asemel unistasin.  Ma tahaks nii palju rohkem elamiskõlbulikku aega tekitada ja seda mulle kalliste inimeste peale kulutada. Aeg on mulle väga kallis ja seetõttu kipun ma teda mitmekordselt ära kasutama. Praegugi kirjutades seda kolumnit suhtlen samal ajal sõpradega MSN-is. Ma eksin taas kord ajareeglite vastu. Mida kallim on aeg, sest olulisem on fokuseerida kogu oma energia ja tähelepanu ühele kindlale tegevusele. Tulemus on palju kvaliteetsem, eriti mis puudutab inimsuhteid. Ma olen kuulanud tarkade inimeste nõuandeid ja lugenud aja planeerimise kohta kirjandust- aga ikka talitan ajaseadustele vastupidiselt. Armastan aega nii meeletult, aga ei hooli temast üldse. Tüüpiliselt inimlik, kas pole- kõige kallimatesse inimestesse ja asjadesse suhtume nii nagu nad oleks igavesed. Aga aeg muudab kõik ja on halastamatu. Ta on nii võimas, et ükski vägi ei suuda tema kulgu mõjutada, isegi paljukiidetud jumal mitte. Seetõttu ei jäägi muud üle, kui ajareeglite järgi elada, teda armastada ja nautida, ning vastutasuks aega totaalselt oma hüvanguks ära kasutada.

marge@buduaar.ee