Kriitika

Lihtne on öelda, miks sa nii teed, miks sa seda ja teist teed, kas sa ei võiks seda hoopis nii teha. Palju raskem on sõnadega tunnustada - seda tegid sa küll hästi, sa oled tõesti tubli, oled parim, oled mulle väga kallis, anna andeks, ma annan sulle andeks.

Kriitikanooled, kõrgendatud ootused ja halvakspanu jookseb läbi kõigist suhetest – nii töö-, era- kui sotsiaalsest elust. Kriitikas iseenesest ei ole midagi halba, kui subjektiivselt personaalsete egode haavatavus arvesse võtmata jätta. Konstruktiivne kriitika on hea ja tuleb kindlasti iga mõttes arenemisvõimelisele ja –tahtelisele natuurile kasuks. Kust aga jookseb piir loova ja hävitava kriitika vahel? Egotsentrilise pahatahtliku sarkasmi ja õpetav-manitseva humanistliku suunamise vahel?

Gestaltteraapia jagab tunded põhiliselt neljaks: rõõm, kurbus, viha, seksuaalsus. Terviklikuks enesetunnetuseks vajame vabadust kõiki oma tundeid väljendada või siis kuidagi välja elada mingil muul moel. Kahjuks enamuse ajast peame neist tunnetest mõnda alla suruma, et sobituda sotsiaalsesse rolli, mida etendame: ülemus; alluv, õpetaja; õpilane, mees;naine, lapsevanem; laps jne. Ühiskonnas kõige taunitavam tunne on viha, seepärast on see ka kõige allasurutum. Allasurutud viha väljendub tihti kriitika, mässumeelsuse või piiride lõhkumisena. Kõige sagedamini esineb tunnete allasurumine kriitikana, mis elatakse välja otseselt pahameele tekitaja või ka täiesti võõra peal.

Pahuraid inimesi jälgides on tunne, et nad käivad ringi nagu hädalised ja otsivad  inimest, kellele oma raske ja ebameeldiv koorem üle anda. Tunded, mida väljendada teatud olukordades lihtsalt „ei tohi, ei sobi, ei ole kena” kantakse kaasas nagu raskeid kive. Nii kauaks kui vähegi võimalik või seniks kuni potentsiaalne prügikast vastu satub, kuhu emotsionaalne koorem, koos kibeda solgiga välja valada. Selleks kõlbab igaüks, kes pole antud olukorras tähtis, teemaga seotud, prestii