Kui mehed on sead, siis miks me seda normaalseks peame?

16 kommentaari

Kui mõni haavatud naine teadvustab kõva häälega, et mehed on sead, on kõik seltskonnas kibekiiresti väitega nõus, noogutavad takka ja naeratavad kahemõtteliselt.

Kui mõni haavatud naine teadvustab kõva häälega, et mehed on sead, on kõik seltskonnas kibekiiresti väitega nõus, noogutavad takka ja naeratavad kahemõtteliselt. Kummaline on see, et paljud seltskonnas viibijad on mõne sellise “seaga” mitukümmend aastat koos elanud ja mõne koguni sünnitanud ning suureks kasvatanud. Kelleks see neid siis muudab?

Meie Y-kromosoomiga liigikaaslased ei saagi mõelda ja käituda teisiti, kui nende suurimate voorustena tuuakse välja kainena püsimist, tubliks kala-või jahimeheks olemist või lihtsalt tähtpäeva meelespidamist. Kui solvanguid lastakse heaks teha paari roosinupuga ning oma sügavamaid soove ja ootusi maskeeritakse vihjete taha, mis isasteni ei jõuagi, kuna nende mõttemaailm lihtsalt ongi erinev.

Vahel ajab lausa vihale, et naised on suhte nimel valmis jätma kõrvale oma ego ja arendama endas uusi oskusi, aga mehed jätkavad elu üsna samas rütmis, ja see on ühiskonna silmis täiesti loomulik protsess. Naine peabki hakkama hoolitsema, keetma ja küpsetama. Ehkki käes on 21. sajand ja soorollid on tugevasti muutunud, tundub mulle, et meie postsovieetlikus ühiskonnas on siiski liiga vähe Mehi. Palju on veel kasvastustiili, et on asju, mida poisid ei tee – nad ei pese nõusid, nad ei korista, nad ei triigi jne. Ema, hiljem elukaaslane, peab hoolitsema teatud asjade eest. Meelde tuletama, millal on poisu hambaarsti aeg. Kontrollima, et tal on ikka kehtiv dokument. Pidevalt kordama, et asjad käivad omale kohale tagasi, et mustad sokid tuleb panna pesukorvi, mitte surgata voodi alla ja uut piimapakki ei avata enne kui eelmine on aegunud või tühi.

Miks naised arvavad, et meheks olemine teeb inimese automaatselt teovõimetuks ja vastutustundetuks? Vanemate inimeste puhul on lausa halenaljakas vaadata, kui abituks on võimalik kaaslane ajapikku muuta – rääkimata sellest, et ta ei suuda omaenese kapist isiklikku särki leida, ei oska ta ka endale ise teed valada ning on võimeline pungil täis külmkapi taha nälga jääma. Imelik, kui paljud lausa naudivad sellist olukorda öeldes lihtsalt: “Mis teha? Ta on ju MEES!”

Meheks ei tee ainult tööalane edukus ja sarm. Ühiskonnas, kus mõlemad partnerid reeglina käivad täiskohaga tööl, ei tohiks eeldada, et kõik mis puudutab kodu ja argimuresid on naiste pärusmaa ja mehed võivad peale tööpäeva lõppu jalad seinale lüüa, või mis veel hullem, sõpradega lõbutsema minna. See, et mees teenib rohkem on võrdväärse haridustasemega elukaasleaste puhul pigeb kurb ebanormaalsus ega pruugi alati tähendada, et meespoole töö on raskem või vastutusrikkam.

Fakt on see, et me kõik oleme täpselt nii hoolimatud, laisad ja mugavad, kui meil olla lastakse. Ainus asi, millega loodus meie võimeid eristab on meeste puhul rasedus ja naiste puhul püstine täpispissimine – see on tõesti midagi, mida me oma soo eripärade tõttu teha ei suuda. Kui teile tundub, et te annate rohkem kui vastu saate, siis tehke oma suu lahti ja rääkige sellest selges keeles – vihjeid ja näägutamist ei võta ju keegi tõsiselt. Tavaliselt ongi probleem selles, et teine pool lihtsalt ei teadvusta, et midagi oleks valesti. Tema jaoks ju kõik toimib, suuri tülisid pole ja ta võib rahumeelselt armas hoolimatu hoolitsust vajav poisike edasi olla.

Suhtuge oma kaaslastesse kui võrdväärsetesse, oodake neilt sama palju, kui ise olete valmis andma, julgege ennast kehtestada isiksusena ja teie mees jääbki Meheks, mitte ei mandu hoolimatuks enesekeskseks seaks. Mehed on tegelikult vägagi hoolitsevad ja vastutustundlikud, kui neid vaid piisavalt usaldada. Ärge muutuge nende jaoks “emme” aseaineks vaid sõna otseses mõttes elukaaslaseks – inimeseks, kellega koos oma soove ja unistusi teostada.


Veronika Raudsepp Linnupuu