Leivanädalal ise leiba küpsetama!

5 kommentaari

Juba kümme aastat teatakse Eestis oktoobrikuu esimest nädalat
rukkileiba propageeriva nädalana. Vähemalt koolides ja hakkajamates
kultuuriasutustes võetakse sellest aktiivselt osa. /Veronika Raudsepp Linnupuu/

Leivanädalal ise leiba küpsetama!

Juba kümme aastat teatakse Eestis oktoobrikuu esimest nädalat rukkileiba propageeriva nädalana. Vähemalt koolides ja hakkajamates kultuuriasutustes võetakse sellest aktiivselt osa. Rukkileival on eestlase kodulaual oma koht. Kuid millal saite viimati tunda värske, otse ahjust lauale asetatud leiva hõrku aroomi?

Olen kuulnud lapsest saati lugusid sellest, kuidas vanaema ise saia ja leiba tegi. Vanasti. Siis, kui ta veel noor ja kõbus oli ja veel viitsis. See tundis nii toasoe, hooliv ja nostalgiline. Midagi väga ürgset ja loomulikku. Midagi sellist, mida tahaks oma perele ka pakkuda.

Kujutasin ette, et leiva tegemine on midagi ülikeerulist. Mingit „juuretise“-nimelist ainet on vaja, ja head suurt ahju ja rukkijahu ja… Siiski ei lakanud mõte mind jälitamast. No see ei saa ju nii kättesaamatu olla. See juuretis. Hakkasin teemat uurima ja avastasin, et igas poes müüakse rukkijahu ning rukkijahu pakil on isegi kõige lihtsam leivataigna retsept olemas!

Vaja on vaid rukkijahu, nisujahu, kuivpärmi, veidi suhkrut, soola ja käesooja vett. Juuretis saadakse nii, et segatakse õige kogus vett, rukkijahu ja pärmi ühtseks massiks, jäetakse paariks tunniks käärima ning lisatakse muud ained. Ise arvasin, et katsetan lihaleiba teha – pruunistasin hulka taisemat sinki ja röstisin peenekshakitud sibulaid maitseainetega, voolisin leiva küpsetusplaadile, piserdasin suhkruveega, et koorik krõbedam jääks, torkasin märja sõrmega keskele mõned süvendid ja pistsin mõnekümneks minutiks (tunde järgi u 30-45 minutit, oleneb ahjust, leiva suurusest jms.) 270 kraadisesse ahju. Ja kodu oligi suurepärast leivalõhna täis ning pojal kordumatu mälestus maitsvast ema enda küpsetatud lihaleivast olemas.

Nüüd teengi aegajalt ise leiba. Vahel lihtsalt niisama leivakakke, vahel segan hulka maitse järgi köömneid. Pole ju midagi lihtsamat, kui juuretis valmis segada, pärast muud vajalikku juurde ja ahju! Rõõmu ja säravaid silmi on selle ettevõtmise tulemusena isegi rohkem, kui maiusest või magusast koogist. Proovige ise ka järele! See ei võta algainete olemasolul sugugi rohkem aega kui üks tavaline poeskäik! Õnnelikku leivanädalat!

 
 
 
Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee