Lõpu poole teel

"Ta istus kodus oma kabinetis arvuti taga, kui lennuväljalt paari minuti eest lendu alustanud Boeingu rusud tema maja peale prantsatasid ja eluküünla kustutasid. Milline traagiline lõpp noorele elule”.

Usute või mitte, aga just selline mõte käis mul praegu peast läbi. Pole ju absoluutselt välistatud, et just nii lõpeb minu elu mõne hetke pärast. Iga päev juhtub maailmas ja ka Eestis selliseid ootamatuid lõppusid, mida keegi ei oska ette näha rääkimata nende soovimisest. Keegi läheb kodust välja, ja enam tagasi ei tule. Keegi läheb õhtul magama, ja enam üles ei ärka.  Kas see, et meiega täna õnnetus juhtumata jäi, oli õnnelik juhus või saatus, kes seda teab. Ja tõenäoliselt ei ole sel ka vahet, sest enamus meist ei oska nagunii hinnata seda luksust ja õnne, mida me iga päev naudime tehes tööd ja veetes aega nende väheste kalliste inimestega, kes meie pisikesse ellu kuuluvad või sellest väga lähedalt mööduvad. Vahest ma põlgan ennast, et ma igast asjast probleemi teen ja suurt pilti unustan vaadata. Ma ju tean, et  probleemid ei ole seda väärt pikemas perspektiivis. Kui ma seda endale meelde tuletan, olen võimeline andestama ja unustama kõike halba. Huvitav, miks on nii, et enamus meist tähtsustab üle neid asju, mis on ebaolulised, ja alaväärtustab seda, mis on tähtis. Nagu näiteks päike, puhas vesi ja õhk, naeratav ema, hoolitsev kallim või terve laps. Ja alles siis, kui see on läinud, oskame me kahetseda, et õigel ajal elu ei nautinud.
Me kõik liigume ühes suunas- elu lõpu poole. Vaid teekond ei ole veel täpselt paigas. Teada on ka see, et lõpp ei ole kunagi õnnelik, kuid õnnelikud lõpud, mida kogeme filmide ja raamatute kaudu, süstivad meisse illusiooni, et lõpp on seal, kuhu me selle enda jaoks mõtleme. Näiteks, kui sa sellest tööst ilma jääd või kui see mees sind maha jätab, siis ongi saabumas kujutletav lõpp. Mis küll teha, et me õpiks elu suurt  pilti vaatama. Kui õnnetu lõpp on teada ja see on vältimatu, siis miks mitte nautida seda hetke, mis me sellel imelisel planeedil viibime. Võrreldes kogu maailma elueaga on meie elu sekundi murdosa pikkune, mis ei oma suures pildis kuigi suurt tähtsust.
 „ Kas sa ei arva, et inimesed sind elupõletajaks ja tühiseks inimeseks peavad, kui sa avalikult kuulutad, et naudid elu”, ütles mu ema peale ühte minu avalikku sõnavõttu. Kes aru ei saa, ei peagi aru saama, mida ma silmas pean. Igaühe elu on omamoodi raske ja kes seda nautides elada ei oska, võib süüdistada vaid ennast oma talumatus elus. Kindlasti on palju inimesi, kelle elu on nauditavam võrreldes minu omaga, ja veel rohkem on neid, kelle elu on raskem kui minul. Aga kõik on suhteline, sest inimesed on erinevad. Mis ühele on väljakannatamatu pinge, võib teisele olla igapäevane koormus. Tähis on elada oma elu piirides, mitte võrrelda ennast teistega. Elunautimine ei tähenda elupõletamist- need kaks on teineteisele täielikud vastandid. Elunautimine on mõtteviis, mis toetab meie igapäevast elurutiini, aitab kergemini taluda pingeid ja probleeme ning tuletab meelde, milleks me elame. Elunautija jaoks on töötegemine tema vaba valik, keegi ei sunni ju meid seda tegema. Mina teen tööd oma unistuste ja mõtete realiseerimise eesmärgil, nii et rääkida minu raskest ja pingelisest elus oleks selles kontekstis täiesti kohatu. Kuigi vajadusel võiks minu väga pikkasid tööpäevasid ja väga lühikest uneaega ka teistpidi tõlgendada. Hiina vanasõna ütleb, et õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota. Kas pole hea ja lihtne tarkus, mille järgi igaühel on võimalik õnnelik olla. Alati, kui ma kaldun mõtlema, miks ma ei oska õnnelik olla, siis tuletan endale meelde seda, mis on õnne olemus.  Õnn on ju kõigest mõtteviis, mis on igaühe käeulatuses.

Miks ma seda kirjutan öösel kell kolm, kui ma peaksin hoopis magama? Sest vaatamata minevikule, mida enam muuta ei saa, ja tulevikule, mida saadab teadmatus, on mõnikord hea meelde tuleta endale, mis on elu mõte…

 

Marge Rahu 
marge@buduaar.ee