Reklaam sulgub sekundi pärast

Masendav kõverpeegel

Pöördusin eelmisel nädalal ühe väga huvitava tuttava poole, kellest pole ammu midagi kirjutatud, et kas Buduaar võiks temast persooniloo teha. Ta ütles mulle ära. Ütles, et ma võin paluda temalt ükskõik mida, aga intervjuusid ta enam ei anna, sest meedias esineda pole enam väärikas ega hea.

Olin nördinud. Usun, et selle inimese mõtteid oleks meil palju kasulikum ja huvitavam lugeda, kui järjekordse reality-show kangelase intervjuud. 
Minu tutvusringkonnas kasvab müstilise kiirusega inimeste arv, kes ei soovi enam ajakirjandusega suhelda, sest viimane on kaotanud väärikuse ja usaldusväärsuse. Ajakirjandus ei ole mitte teine võim, vaid on meie riigi valitseja. Isegi riigiisad kardavad seda,  aga mitte ajakirjanduse analüüsivat ja paljastavat esitlusviisi, vaid professionaalsuse ja erapooletuse puudumist.  Osa meediast arvab, et on nii mõjuvõimas, et võib ise uudised välja mõelda ja tõde muuta. Enamus meediat arvab, et tunneb ja teab eestlasi ning oskab valida just nn. „keskmisele eestlasele”( keda mina isiklikult pole veel oma silmaga näinud) sobivaid uudiseid ettekandmiseks. Päevas tuleb välja tuhatkond sisukat uudist kodumaalt ja lisaks kümneid tuhandeid uudiseid mujalt maailmast - meile loetakse neist ette üksikud. Kunagi nooremana sai ise paar korda rumalat nalja tehtud  testimaks meedia professionaalsust ja saates välja  nn. „ olulisi uudiseid”, mis kui soe sai vastu võeti ja rahvale edasi teavitati.
Minu meelest on Eesti ajakirjanduse tase masendav, uuriv ajakirjandus süüakse välja kollase ajakirjanduse poolt, sest uudis Liis Lassi uuest autost müüb sama hästi kui Mihkel Kärmase mitme nädala uurimustöö Vene spioonidest. Kõik on muudetud meelelahutuseks, sest muud moodi ei suutvat „keskmine eestlane” enam informatsiooni omandada- ainult läbi mängu nagu lapsepõlves. Seda kinnitab ka fakt, et eestlaste populaarseim uudistesaade on see, kus tõeliste uudiste osakaal on kõige väiksem ja võimalikult palju toimub midagi vaatemängulist.  Mul oli häbi, kui uudistes räägiti, et Tallinn valiti 7 intelligentsema linna hulka maailmas. Infotehnoloogia areng, mis mängis väidetavalt olulist  rolli selle tiitli saamisel, on üles ehitatud just laiskade ja  mugavate inimeste massilisele ärakasutamisele. Tegelikult muutub olukord aina hullemaks: kui vanasti kirjutasid raamatuid ja toimetasid uudiseid ühiskonna helgemad pead ja autoriteedid, kes olid maalt linna kolinud, et haridust omandada, siis nüüd on olukord vastupidine.  Targad inimesed räägivad ja kirjutavad avalikult aina vähem ja intelligents põgeneb linnast maale või sootuks riigist välja.
Mina võitlen meedia solgistumise vastu kahel viisil- mul ei käi postkasti ühtegi ajalehte, sest ma pole nõus maksma selle jura eest ja nende reklaamide eest,  mida mulle seal pähe määritakse ning mida ma netist tasuta vastavalt maitsele leida võin. Teiseks juhatan ma portaali, mis kuulub kahtlemata  leimivabamate veebikeskkondade hulka Eestis ning mille eesmärk on pakkuda arendavat ja informatiivset meelelahutust. Kuidas me hoiame Buduaari külamooridest puhtana? Asi on väga lihtne- me ei paku seda vaimutoitu, mis inimesed kadedaks ja rumalaks teeb.  Inimesi ei tohi alahinnata. Inimese vaim on nagu taime vili- kui sa väetad seda rohkem kunstväetisega, kasvab sellest kiiresti suur aga maitsetu vili. Kui aga annad paraja portsu päikest, vett ja aega, siin kasvab sellest mahlane ja kvaliteetne vili, mille vitamiinisisaldus ja maitse on kordades parem.
Enamus meist on selles vanuses, et me tahame avastada ennast ja maailma, õppida tundma elu, tundeid, inimesi, kaugeid maid ja uusi võimalusi. Miks siis mitte pakkuda inimestele seda, mida nende harmooniline sisemus vajab. Kellele on vaja seda uudist, et Paris Hilton vabanes vanglast? Kui kommetaare lugeda, siis ei olegi seda kellelegi vaja. Äkki siis pakuks inimestele seda,  mis elus huvitav ja vajalik on, mitte seda, mida nad laiskusest tarbivad. „Sa oled see, mida sa sööd” – see mõttetera kehtib ka vaimutoidu kohta. Eriti pettunud olen ma viimasel ajal Postimehes, kes muutub lugejanumbreid püüdes aina kollasemaks - kuna kvaliteetuudised ei müü, siis tuleb turuosa suurendamiseks hakata rämpsuudised tootma ja vahendama. Kui aasta tagasi kirjutas Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits minuga tehtud Kroonika intervjuu kohta, et Kroonika propageerib tühisust, siis täna ilutseb Postimehe veebiversiooni Elu rubriigis esikohal Paris Hiltoni vanglast vabanemise artikkel, videoklipp ja lisaks ka Postimehe toimetaja kolumn. Et tühisus on jõudnud ka Postimehesse, on mul siiralt kahju.  Äripäev on muutumas majandushuviliste seltskonnaajaleheks- paberivärv hakkab harmoneeruma üha enam sisuga. Eesti Päevaleht püüab siiski vabariigi uudistelaeva purjeid tuules hoida, aga üldiselt on enamus läinud kergemat ja tulusamat teed- päevauudised on muutunud sisutuks ja informatiivsus on asendunud meelelahutuslikkusega.

Inimeste vaimusolkimise krooniks on kahtlemata SLOleht, mille uut numbrit ootab põnevusega nii vanamemm kui pubekas. Mõne aja eest ilmus selles lehes üks naljakas väidetavalt minu pereelu kajastav esikaanelugu. Palusin ajakirjanikku, et  sellest pole mõtet lugu teha, kuna uudist kui sellist ei ole olemas ja tema soovitas sõbralikult, et ma võiksin ka temast aru saada- see on tema töö ja lugu tuleb igal juhul. Ei huvita selliseid ajakirjanikke viisakas palve ega nutulaul ilmuva loo mõjust vanemate kehvale tervisele ning lapse psüühikale. Kuna loo kirjutamiseks oli vihje saadud nn. väga salajasest allikast, mida mulle avaldada ei tohtinud, siis ei saanud ju seda vihjet kasutamata jätta. Saamata oodatud vastuseid muutus ajakirjanik nahaalseks ja katsus ümber nurga tõele jälile saada nõudes vastust küsimusele, kas me kodus magame ( loe: seksime) või ei.  Milleks selliseid lugusid vaja on?  Aga otse loomulikult seetõttu, et direktorid ajalehetoimetuses usuvad, et rahvas ihkab verd ja pisaraid, nende vaimu toidab skandaalne meelelahutus. Vanasti lahutati feodaalide meelt nii, et pandi orjad kiskjatega areenile võitlema. Moodne ühiskond armastab tsiviliseeritud meelelahutust: võtame ühe perekonna või inimese ja kisume selle mured või probleemid halastamatult rahva ees tükkideks. Aplodeerimine on asendunud kommenteerimisega- kõik näevad, loevad, naeravad, arutavad, mõnitavad - hea show oli, mis siis sellest, et kuskil peres tõi see pisaraid ja valu.

Kollasel ajakirjandusel kui meelelahutuslikul meediazhanril on ühiskonnas oma koht. Ma saan sellest aru ja ei mõista sugugi hukka seda, et rahva lõbustamiseks ilmuvad Kroonika ja Just. Küll aga põlgan ma seda, et kõik väljaanded muutuvad aina kollasemaks ja  milliseid vahendeid uudiste tootmiseks kasutatakse. Ajakiri Just avaldab iga nädal pilte, mille juurde on kirjutatud rahasummad, mida reaalselt kellelegi ei maksta. See on niinimetatud turundustrikk, et ka sina saadaks oma kuulujutu sinna. Tegime kunagi ühe tobeda katse saates ajakirjale meie puhkusereisil tehtud pildi Katarina Padarist, kus ta nägi välja nagu rase. Avaldatud pildi juurde kirjutati hinnaks 10 000 krooni, aga reaalselt pakuti pildi eest 500krooni. Ootamata foto autori vastust sellele hinnapakkumisele ning kontrollimata loo vettpidavust, ilutses pilt juba järgmises ajakirjanumbris.


Ajakirjandus ei ole enam üles ehitatud uudiste kajastamisele vaid nende tekitamisele. See on nagu võidujooks, mille võidab see, kes esimesena uudise välja toob. Seda kõike nähes, lugedes ja kogedes tahaksin ma pidevalt küsida, et kui inimesi karistatakse varastamise, tapmise ja petmise eest, siis miks meediat keegi ei karista samade pattude puhul. Aga siis tuleb mulle meelde, et meedia valitsebki meie riiki  ja kuninga üle kohut ei mõisteta.

 

Marge Rahu
[email protected]