Olevikus elamise raskus

7 kommentaari

Tavaliselt mõeldakse homsele ja eilsele moosile, mitte kunagi aga tänasele. Enamik meist käitub just nõnda: me heietame aina moosist, mida sõime eile ja muretseme moosi pärast, mida hakkame sööma homme, selle asemel, et määrida kohe praegu paksult saiale moosi, mis meil on olemas täna.
tsitaat  „Lumekuningannast"

Mulle tundub, et elamise üks peamisi raskusi on elada käesolevas hetkes – täna, siin ja praegu. Inimesed püüdlevad, teevad plaane ja otsustavad mõeldes homsele, et ebamäärases tulevikus: mõne päeva, kuu või aasta pärast oleks „parem elu“. Kui tulevik on käes ja tahetu saavutatud, terendavad ees  juba uued sihid, tähtajad ja plaanid. Tihti pole aega saavutatust  rõõmu tunda. Mure homse ja tuleviku pärast saab määravaks.

Ma tean ühte meest, kes on „tulevikus elamise meister“. Ta on edukas, sarmikas ja hea sissetulekuga. Tal on kena ja intelligentne naine, armsad lapsed ning hubane kodu.  Kuigi ta tunneb oma tööst rõõmu, kannatab ta ebamäärase ärevuse all. Ta on esimene ja viimane, kes töölt lahkub, käib harva puhkusel ja tihti veedab ka nädalavahetused töö juures. Isegi kui ta läheb perega puhkusele, ta muud ei tee kui planeerib – mida järgmisena teha, kuhu homme minna jne. Pidevalt ta pingutab, teeb midagi ja enne kui eelmine asi valmis, hakkab juba mõtlema, kuidas järgmist ülesannet lahendada. Ta isegi sööb kiiresti, sest mõtleb juba sellele, mida järgmisena tegema peab. 
Teda vaadates tekib tunne, et tema ei ole küll oma elu peremees, vaid elu veab teda endaga kaasas. Tal pole aega, et elada siin ja praegu, nautida tänast päeva ja kallite inimeste lähedust. Tema elab alati sammuke eespool, ebamäärases tulevikus.

Selliseid „samm eespool käesolevast hetkest inimesi“ on väga palju. Nad ei ole võimelised tundma rahuldust hästitehtust, sest ajaks kui nad millegagi tõepoolest valmis saavad, on nad mõtetes juba järgmise lahendust ootava probleemi juures. Sellised  inimesed ei oska olla õnnelikud „täna”, nende õnn tuleb kunagi tulevikus.

Ka mina olen elanud „tulevikus“. Mõned aastad tagasi sõitsin Eestist ära. Mitte, et nii väga oleks tahtnud, aga nagu noor inimene ikka – otsisin: oma kohta, oma identiteeti. Tundsin, et pean ära sõitma. Sõitsin pisarsilmil, sest maha jäi vastleitud armastus.
Mida ma lootsin leida? Tegelikult oli põhjus väga proosaline – läksin raha teenima ja tahtsin näha maailma väljaspool Eestit.
See oli vastuoluline, huvitav ja psühholoogiliselt väga raske aasta. Nägin imelisi paiku, kohtasin huvitavaid natuure, pääsesin (elu)ohtlikest olukordadest „terve nahaga“, talusin ebaõiglust ja vintsutusi, teenisin „oma raha“ raske ja vastumeelse tööga ning pidasin pikki sisemonolooge. Tõttöelda tahtsin juba kuu aja möödudes ära koju. Igatsesin oma kallimat, perekonda ja sõpru, kuid tõrjusin osavalt need mõtted. Eneseuhkus (pean ise hakkama saama) ja rahateenimistahe said igatsusest võitu. Peaaegu aastaks. Kõik selleks, et tulevikus oleks „parem ja teistsugune elu“.
Kuni ühel päeval peale rasket tööpäeva istudes ihuüksi majataguse mäe tipus, eemal kaljude vahel sillerdamas helesinine meri, ees muinasjutuline maastik nagu Navitrolla maalidel, selja taga ürgselt sünge, tippe pilvedesse peitev mäeahelik, tajusin äkki selgelt käesolevat hetke ja tundsin justkui „kellegi“ kohalolekut. Tol hetkel teadvustasin endale: „Päris elu on siin ja praegu, eilset ei ole enam olemas, homset ei pruugi kunagi tullagi. Ainult tänane on tõeline. Ainult käesolev hetk on kindel ja väärtuslik, reaalne aeg täiel rinnal elamiseks, nautimiseks, armastamiseks. “
Istusin tunde seal Lõuna-Hispaania mulle tundmatu mäe tipus ja nautisin – et elan.
Peale seda „selginemist“ ronisin mäe otsast alla, pakkisin asjad ja lendasin koju, oma kallite juurde.

Kui sageli olete kuulnud surmasuust pääsenud inimesi ütlemas, et alles nüüd on nad õppinud hindama elu väärtust? Parandamatud haiged ütlevad, et nad elavad päev korraga. Kummaline paradoks on see, et need inimesed näivad tihtipeale õnnelikumad kui need, kel kõik on nagu olemas: tervis, kodu, töökoht, armastav kaaslane, lapsed. Palju vajab üks inimene, et olla õnnelik siin ja praegu? Mitut tragöödiat, ebaõnnestumist või libastumist? Subjektiivne mõiste. Mina vajasin aastat.

 Katrin Niit