Tere, kallikesed!

Saan sellest aru, sest olen ise samasugune. Üsna shokeeriv tundus ka mõni päev tagasi siin Buduaaris üleval olnud gallup, kust tuli välja, et enamus inimesi magabki regulaarselt vähem kui 6 tundi ööpäevas. Kas on aastaaeg lihtsalt selline? Või ongi kiiremast kiirem elutempo tulnud selleks, et jääda?

Igal juhul tuleb igaühel siin masendavalt pimedas Eestis kuidagi oma tuju üleval hoida ja stressi vastu võidelda. Räägiksingi, mis nipi mina olen selleks leidnud.

Eelmisel sügisel Egiptuses otsustasime teha  pakutud tiiru Kairosse. Bussis Sharm el Sheikhis oli  kena noor perekond oma pooleteistaastase poisipõnniga. Arutasin veel oma mehega, et pole just eriti tark tegu võtta nõnda pikale bussireisile kaasa nii pisike laps. Tita väsib ju kiiresti ja siis pole jonnist kellelgi pääsu. Laps aga ei jonninud. Vastupidi – ta tundus kõige rahulikum ning rõõmsameelsem inimene terves bussis. Isegi siis, kui olime sõitnud pool ööd ja veel osa hommikust peale kauba.

Lõpuks tabasin ka selle põhjuse. Kohe kui pisikese poisi nägu viltu tõmbus, ütles ema: “Kõik on hästi!” Mõnikord piisas ühest korrast. Teinekord sõnas ta seda nagu mantrat: „Kõik on hästi! Kõik on hästi! Kõik on hästi!...”

Istudes nende taga, panin silmad kinni ja lasin öeldul mõjuda. Kui ema rahulikul häälel oma väikesele pojale kordas kui hästi kõik on, olin kahe minuti pärast ka mina selles veendunud. Ja maailm tundus ilus.

Ja praegu – tagasi argipäevas, tuleb see päikeseline puhkus meelde just seoses selle ülirahuliku tundega, mis minu elutempo juures haruldane on. Ning kui ma tunnen, et kõik läheb alla mäge ning jõud on otsas, siis loen omale mõttes mantrat – kõik on hästi. Siis sosinal ja lõpuks kasvõi valju häälega – kõik on hästi, KÕIK ON HÄSTI... Ja see mõjub. Nutt kaob kurgust ja pinge taandub. Vähemalt minu jaoks.

Rahu...

Aga äkki soovib keegi veel jagada, kuidas positiivse mõtte sisendamine raskel ajal aitab?

Olge siis tublid

Siiri