Unistuste jõulukink

Sel aastal sai kõik alguse juba oktoobri viimasel nädalal. Pühadekuulutajaks osutus minu kallis ema, kes küsis esimesena, et mida ma jõulukingiks sooviksin. Ja teema lõpetus oli tavapärane: „ Ära meile sel aastal midagi jõuludeks kingi. Tõesti, pole vaja, meil on isaga kõik vajalik olemas”. 

Täiesti mõttetu viisakuslause, sest vaatamata sellele, et mul ei ole veel ühtegi head kingiideed,  teen ma kindlasti neile kingituse. Nii on see alati olnud ja nii see jääb.
Kuigi jõuluaeg on tänases  heaoluühiskonnas muutunud mõttetuks ületarbimise, lõhkikulutamise ja täisõgimise pühaks, siis traditsiooniliselt on jõulud kalliste inimeste meelespidamise ja kingituste tegemise aeg.  Kingitused on ju toredad. Ja tegelikult tahaks minagi kingitusi saada. Ainult et ma tõesti ei tea, mis see olla võiks, mis mind tõeliselt rõõmustaks. Tahaks midagi erilist, originaalset, kordumatut, üldse mitte kallist vaid pigem tähenduslikku, vaid minule mõeldut. Minu kingitus võiks olla midagi emotsionaalset ja üllatavat minevikust või tükike tulevikust, midagi mis paneb mõtted liikuma või mida nähes meenub midagi unustatut kuid väärtuslikku. Midagi sellist, mida ma veel ei teagi, et vajan. See, mis mind tõeliselt üllataks,  peab olema midagi erilist, väga erilist. See võib olla kasvõi 3 aasta tagune kirsikivi ühiselt õhtusöögilt, mis on seina peale panemiseks ära raamitud ja sisaldab metallplaadile graveerituna ürituse kuupäeva, kellaaega ja kohta. Vot midagi sellist ma tahaksin, mis on täiesti ootamatu ja eriline, mille olemasolust mul ei ole aimugi.

Aga erilise mõiste on igaühe jaoks erinev. Ükskord kirjutasin mulle kallile inimesele sünnipäevaks kirja, see oli omamoodi armastuskiri täis sõnasid, mida olin viimasel ajal unustanud talle öelda.  Ja ta oli väga pettunud selle kingituse peale. Kunagi ostsin ma kommipakke ja viisin neid jõulude eel lastekodusse. Ja  ühel aastal öeldi mulle viisakalt ära.  Öeldi, et ei vajata kingitusi vaid raha. Aga ma pole see jõuluvana, kes viib lastele jõuluks ümbriku. Ühest meeldejäävast jõulukingist tahan ma siiski teile veel rääkida. Aastate eest olime jõuluajal Washingtoni lähedal sõprade juures. Sõites jõululaupäevaks autoga New Yorki, pidime tasuma teemaksu. Kui hakkasime raha maksma, selgus, et meie ees sõitnud võõras autojuht oli selle meie eest ära maksnud ja palus piletimüüjal meile soovida „ Häid pühi!”. Vot see oli jõulukink. Täiesti ootamatu ja meeldejääv, kuigi maksis vaid sente. Inspireerituna sellest võõrast mehest tahtsin ma ühe sente lugenud mutikese toidukorvi poes kinni maksta ja sellest tuli suur pahandus ja solvumine, millel ma pikemalt ei peatuks . Jah, inimesed on erinevad ja see teeb õige jõulukingi leidmise raskeks.

Enamus minu üllatavaid ja vaimustavaid jõulukinke jääb siiski lapsepõlve. Mäletan, kuidas ma jõuluvanale kirjutasin ja mitu aastat järjest sellist nukku soovisin, kes pissida ja nutta oskab. Ja lõpuks ma selle ka sain, Moskva „ jõuluvana” saatis isa kaudu. Aga rohkem kui kingitusi mäletan ma emotsioone ja ootusärevust, mida jõulud kaasa tõid. Ma mäletan, et oli paks lumi ja me käisime isaga metsas kuuske toomas ning jäime autoga kinni, kuid jõudsime lõpuks siiski lumiselt ja õnnelikult koju. Ja kuigi siis käis kogu jõulumöll minu jaoks vaid kingituste ümber, olen ma praeguseks unustanud, mida mulle tol aastal jõuluvana tõi. Küll aga mäletan, kuidas me kuuske metsast koju tassisime. Ma tahaksin ka oma lähedastele eelkõige selliseid jõulukinke teha, mida ei kuluta aeg ja mille väärtus aastatega aina kasvab.

Mis siin salata, tegelikult ma armastan ka ilusaid asju,  aga ma olen hakanud põlgama ületarbimist ning ebavajalike asjade kokkuostmist ja kinkimist. Hullude Päevade kollane kotimeri ajab mind iiveldama, inimestega on nii kerge manipuleerida asjade kaudu. Ja mina ei ole mingi erand- kui palju ebavajalikke asju ma olen elus kokku ostnud ainuüksi soodsa hinna pärast. Ma vaatan aina sagedamini oma kodus ringi nagu võõras ja mõtlen, et kui palju asju ma tegelikult üldse vajan, et õnnelik olla? Aga siis, kui on suurpuhastuse aeg, ei raatsi ma peaaegu mitte midagi välja visata. Loomulikult olen ma teinekord andnud kasutuid asju sugulastele või tuttavatele, aga see pole see. Sest need inimesed tegelikult ei võta neid asju mitte vajadusest, vaid sellepärast, et mina ei vaja neid asju enam. Ma saan küll lahti asjadest, aga ma ei saa seda emotsionaalset rahulolu. Aina enam kogen ma seda, et ma ei oska enam rõõmu tunda kingitustest, aga mind erutab andmisrõõm. Seekord pakin ma aasta lõpu eel kokku asjad, mida ma ei vaja, ning viin selle paki kellelegi, kelle jaoks see on üllatus. Ma ei tea veel, kus ta elab ja kes ta on, aga tõenäoliselt on see mõni maaperekond Lõuna- Eestist. Ainuüksi see mõte pakub mulle hasarti, see on nagu seiklus tundmatusse kohta. Ma sõidan läbi lumise laane valgustatud akendega talu poole, koputan uksele ja ütlen, et ma tõin neile asju, mida ma ise ei vaja enam. Ja kui ka nemad ei vaja neid, siis võiksid need asjad kellelegi edasi kinkida. Huvitav, kes selle ukse taga elab…seda teada saada on tõeline jõulukink ja sõltumata sellest, milline on nende reaktsioon, saan ma endale fantastilise mälestuse. Ja see minu jutt ei ole mingi kliśee… ma räägin teile peale jõulupühi, kuidas mul läks ning keda ma selle ukse taga kohtasin.

Marge Rahu
marge@buduaar.ee