Vabanda, ma hilinen

Eelmisel nädalal juuksuritoolis istudes jäi mulle Elle`i ajakirjas silma üks lugu, kus räägiti Hollywoodi superstaaridest, kes pidevalt kohtumistele hilinevad. Autor kurtis, et pidi nii Christina Aquilerat kui Lauren Hilli kokkulepitud intervjuule ligi 3 tundi ootama.

Viimane vabandas oma hilinemist poolsüüdimatult: ”Tead ju küll tüdrukute muresid – ma ei suutnud valida, mida selga panna!”.
Samas Elle`is oli juttu ka kuulsa moelooja Marc Jacobs`i  moeshowst, mis algas planeeritust kolm tundi hiljem, kuna just nii palju hilines õhtu avaesineja Beyonce. Aga kujutage ette, et tegu ei ole mitte Marc Jacobsi vaid Montoniga, mille omanik otsustab üks kord ajaloos miljonilise moeshow korraldada ja on saanud Euroopa moepressi eliidi oma üritust vaatama.  Peale tunniajalist ootamist lahkuvad tõenäoliselt nii Vogue´i kui Elle´i toimetajad, võib- olla isegi Kroonika reporter. Neil on  paremat teha, kui 3 tundi 8-minutilist show`d oodata, mis võib-olla üldse tulemata jääb ja mille kohta pressiesindaja järgmisel hommikul meediale pilte saadab.  Marc Jacobsi show´le ilmus Beyonce 3 tundi hiljem, tegi oma lubatud sissejuhatuse ära, teenis sellega korraliku raha ja lahkus. Aga moeshow oli läbikukkunud, ootajate tuju langenud ning järgmise päeva press kirjutas Beyonce hilinemisest mitte suursugusest moeshowst. 

Nii nagu  ületarbimine, mõnuained, mitmenaisepidamine, tervise ohverdamine ilu nimel ja ülejäänud halvad harjumused, pärineb ka hilinemismood staaridelt ja ühiskonnaliidritelt. Hilinemine aina süveneb, sest nn. häid põhjusi hilinemiseks tuleb pidevalt  juurde.  Elutempo läheb aina kiiremaks ja inimesed ebakorrektsemaks. Olgu põhjuseks liiklusummik või magus hommikuuni- inimesed hilinevad tööle, kooli, lõunale, kokkusaamistele, trenni ja isegi matusetele ning pulma.
Meile õpetatakse koolis, et hilineda ei ole ilus ja karistuseks peab hilineja klassi ees oma lugupidamatut käitumist põhjendama, kuid peale kooli lõpetamist hakkavad kehtima teised reeglid, mida dikteerivad õpetaja asemel arvamusliidrid.  Kõik  lahedad ja enesekindlad  inimesed ning suured ülemused hilinevad ju, miks siis mitte ise seda teha. Ööklubid on enne kella ühte öösel tühjad, sest keegi ei taha olla esimene- kõik tahavad tulla siis, kui teised on peo käima tõmmanud. Hiljem tulla on lahe, aga mis saab siis, kui kõik hakkavad kella üheks klubisse tulema- kas hilinejad panevad siis peoleminekuks äratuskella öösel kell kolm tirisema?
Buduaari pidusid organiseerides palume külalistel alati ette teatada, kas nad plaanivad üritusest osa võtta. Usute või ei, aga pooled eelnevalt osavõtust teatanud inimesed jätavad tulemata. Ja kohale tuleb teine pool nendest inimestest, kes ei olnudki teatanud oma tulekust. Lisaks sellele hilineb suurem osa külalistest kuni tund aega, hilinevad ka enamus esinejatest. Kõik väärtustavad oma aega, et saabuda viimasel võimalikul minutil, aga keegi ei väärtusta ootajate aega. Kusjuures ebamugavalt tunnevad ennast need  inimesed, kes õigeaegselt saabudes "liiga vara kohale jõudsid". Hilinejad naudivad oma teatud laadi üleolekut justkui pidades ennast priviligeeritumaks.
Hilinemine on teatud hoiak ja elustiil. Hilinemisega ütleb üks inimene teisele alateadlikult: ”Minu aeg on kallim kui sinu oma,” . Meie kadunud lemmikpresident Lennart Meri oli krooniline hilineja ja keegi ei pahandanud temaga. Samuti anname andeks hilinevatele sõpradele. Me oleme harjunud, et kõik hilinevad, ega ei mõtle sellele, kui suure osa oma elust me kulutame ootamisele. Olgu see siis poejärjekorras seistes, kodus remondimeest oodates või sinu sünnipäevale hilinevatele sõpradele toitu soojas hoides. Hilinevad inimesed lühendavad meie aktiivset eluiga ja ei viitsi isegi vabandada selle eest.

Hilinemine on haigus ja trendihullus, mille põhjuseks on egoistlik soov oma aega kokku hoida teiste inimeste aja arvelt. Paljud inimesed hilinevad teadlikult välistamaks tõenäosust, et hoopis nemad peavad kedagi ootama. On kohti, kuhu tohib hilineda, ja kohti, kuhu paar minutit hilinemist maksab kätte. On kohti, kuhu pole mõtet hilinemisest teatada, sest vaevalt lennujaam sinu hilinemise tõttu lennuliiklust muutma hakkab. Aga enamus ootajaid väärivad teavitamist, et ka nemad saaksid maksimaalselt hästi oma aega planeerida.  „Vabanda, ma hilinen 10 minutit” maksab mobiiltelefonilt vaid mõned sendid, kuid on suur investeering inimsuhetesse ja usaldusväärsusesse. Sinagi tahaksid teda, kui tema plaanid muutuvad. Huvitav, et ajal, mil inimestel ei olnud mobiiltelefone ja teisi operatiivseid info edastamisvõimalusi, hilinesid inimesed palju vähem. 

Mina väärtustan oma aega väga ja minu arvates on põhjuseta hilinemine solvav. See on ju samasugune moraalinorm nagu varastamine. Usun, et enamusele ei pea etiketi meelde tuletama, aga nende üksikute tarvis, kes pole piisavalt intelligentsed, kordame üle hilineja kuldreeglid. Elementaarne viisakus nõuab, et personaalse kohtumise puhul tuleks üle 5-minutilisest hilinemisest teavitada ka ootajat ning kutsete ja piletitega üritusele hilinetakse kuni 15 minutit. Aina süvenevast hilinemitrendist võivad rääkida kõik hambakliinikud, juuksurisalongid ja restoranid, kuhu vaatamata eelnevale kokkuleppele kliendid kohale ei ilmu. Kuna inimene ei pea hambaarstile ettemaksu tegema, siis ei ole ta ka motiveeritud teada andma, et jätab tulemata. Viisakus ja teiste inimeste ajast lugupidamine jäävad siin olukorras alla inimese mugavusele.  Kas isiklik materiaalne tulu on tõesti tänapäeval ainus motivaator, mis muudab meid viisakaks ja täpseks. Võib-olla see ongi nii, sest kõige vähem hilinevad inimesed panka ja kohtusse.

 

marge@buduaar.ee