Armastus = alkoholism?

Tere, minu nimi on Kristel ja olen armuhoolik. Umbes poolteist aastat tagasi lõpetasin suhte, mis oli oma elu eest võidelnud juba kaks aastat. Alles nüüd hakkan mõistma, et olen „paranemas”. On see võimalik, et armastusest saab sattuda samasugusesse sõltuvusse kui alkoholist või narkootikumidest.

 Oma seose lõin ka enda jaoks täiesti ootamatult.

On olemas teatud kriteeriumid, mille järgi diagnoositakse alkoholismi, kui viimase 12 kuu jooksul on esinenud 3 või enam alljärgnevat tunnust:
1. tolerantsuse e. alkoholitaluvuse (rahvasuus ka kandmise) suurenemine; 
   a) soovitud toime saavutamiseks tuleb tarvitada suuremat alkoholikogust kui varem
   b) varasem kogus avaldab tunduvalt nõrgemat toimet
2. võõrutusnähud;
   a) esineb tüüpiline alkoholi võõrutussündroom
   b) võõrutusnähtude leevendamiseks kasutatakse uut kogust alkoholi
3. alkoholi tarvitamine planeeritust suuremal hulgal või pikemat aega;
4. alkoholi tarvitamise lõpetamise või vähendamise ebaõnnestumine tahtejõu vähenemise tõttu, vaatamata soovile;
5. suure osa aja kulumine alkoholi hankimisele, joomisele ja selle mõjust toibumisele;
6. töö, vaba aja ja enese vormis hoidmisega seotud oluliste toimingute osaline või täielik unarusse jätmine alkoholi tarvitamise tõttu;
7. alkoholi tarvitamise jätkumine vaatamata selle tarvitamisest põhjustatud püsivatele või korduvatele füüsilistele ja psüühilistele probleemidele.


 Tooks selle nüüd armastuse konteksti:
1. Armudes soovid veeta enamuse oma ajast koos kallimaga. Lühemat aega koosolemine ei paku enam sama rahuldust, mis pikem aja koos veetmine.
2. Eemal olles tekib igatsus ja suurem soov koos olla (nn võõrutusnähud).
3. Kuigi vahest planeerite koos olla vähem, läheb aeg nii kiiresti, et aeg venib planeeritust pikemaks.
4. Tihtipeale täiesti märkamatult kaovad osadel naistel oma soovid ja tahtejõud ning soovitakse olla kallima meele järgi.
5. Ühendaksin nüüd 5. ja 6. punkti ning järeldus: enamuse oma vabast ajast veedad koos kallimaga, kui ei ole temaga koos, siis on mõtted koos tehtul või selle aja planeerimisel, mis koos hiljem ollakse. Seetõttu on mõtted hajevil, kannatab töö või muud olulised toimingud.
6. Juhtub, et suhe ei ole alati muinasjutuline või isegi hea, kuid sellegi poolest ollakse edasi suhtes, kuigi see võib tekitada psüholoogilise, äärmisel juhul isegi füüsilisi probleeme.

Samuti põhjustab alkoholism ka sotsiaalseid pingeid: sõltlane eemaldub oma lähedastest, kui nad üritavad teda aidata, ei tunnista oma probleemi ning suhted muutuvad aina pingelistemaks. Lõpuks kaotab sõltlane oma pere, sõbrad, töö ja kõik mis kunagi alkoholist tähtsa oli. Sõltuvusest vabanemine ei ole kerge, armastuse puhul on see täiesti võimatu.

Pöördun tagasi enda juurde: suhte lõppedes olid ka minul samasugused tunnused. Ma püüdsin olla tugev, sest keegi ei taha ju nõrk olla. Pealegi vabanesin suhtest, mis oli mind aastaid emotsionaalselt ja psüholoogiliselt kurnanud. Seega ei tunnistanud ma oma probleemi. Sõbrad ja perekond, kes püüdsid mind aidata, ärritasid mind, sest arvasin, et saan ise sellega hakkama. Käisin ära nn. põhjas: sõbrannad ei soovinud minuga enam suhelda, sest kohtlesin neid silmnähtavalt halvasti, lõpuks näisin olevat täiesti üksi.
Öeldakse, et sõltlased peavad käima ära põhjas, et alustada oma paranemisega. Kõigepealt tuleb alustada sellest, et ei tohi enam kasutada ainet, millest sõltuvuses oled. Samal ajal peaks püüdlema iseseisvuse poole, et ise endaga hakkama saada ning mitte tagasi langeda. Kuna armusuhted on rasked, ei tohiks alguses neid luua. Kõigepealt tuleks võtta endale toataim, mille eest hoolitseda. Järgmine samm oleks lemmikloom ja alles siis, kui on kindel, et suudad ka kellegi teise eest hoolitseda, võib luua armusuhte. Tean, et seda meetodit on kasutatud aastaid Ameerikas sõltlaste resotsialiseerimiseks ja see toimib.

Enesele teadmata olen enamus etapid läbinud ja nagu alguses sai öeldud olen „paranemas”. Arvan, et armastus on sõltuvus, mis on sisse kodeeritud igale inimesele, kaasa antud juba emapiimaga ja ma ei soovikski sellest nn sõltuvusest vabaneda. Mulle meeldib see tunne nagu hõljuksid õhus ja vaatad maailma läbi roosade prillide. Samas tuleks jääda siiski ka kahe jalaga maa peale, kuid seda kunsti õpetab meile juba elu ise.


Seega päikest südamesse kõigile kaassõltlastele!

 

Kristel