Hakkame

Eelmisel nädalal kui olin saanud ühes Tallinna toitlustusasutuses tõeliselt ebameeldiva toidukogemuse osaliseks ja seejärel loomulikult tühja kõhuga ja pea 200 krooni võrra vaesemana lahkunud, hakkasin mõtlema järgneva teema peale: kuidas mitte lasta endale pähe istuda.

imageManager_273317Kuidas seista oma õiguste eest vihaobjektiks sattumata? Kas bitch saaks olla ka meeldivalt?

Sõna "bitch" on halvamaiguline nii ehk naa. Võimukas, kõvahäälne, mitte millegi ees risti ette lööv  naisterahvas, kes ilmselt läheb vajadusel üle laipade kordagi tagasi vaatamata. Kes meist siis vabatahtlikult bitch olla tahaks?! Ometi, vahel ei teeks vist paha mõni omadus nimetatult üle võtta ja vajadusel (kindlasti korrigeeritud kujul!!) ka kasutada. Seda enam, et vähemalt teoreetiliselt on võimalik olla ka mõistlik bitch.

Millegipärast on ikka nii, et leidub vähe neid, kes tasakaalukalt, viisakalt ja isegi meeldivalt suudavad avaldada negatiivset arvamust, seista oma õiguste eest ja kritiseerida. Palju levinumad on käitumismallid, kus selliste toimingute juures kasutatakse  karjuvat, mõnitavat ja alavääristavat kõneviisi. Solvatakse. Skandaalitsetakse. Nutetaksegi. Usun, et igaüks on selliste situatsioonidega kokku puutunud. Kasvõi kõrvalseisjana. On see aga kokkuvõttes efektiivne käitumine? Kas pole mitte nii, et kuidas küla koerale, nii koer külale? Ilmselt on igaühel meist tuua mõni näide endagi kogemustest. Tead küll, et sul on õigus, usud äkki isegi, et sinu kuuldavõtmine võiks tulla teisele poolele ka edaspidi kasuks. Ometi olles oma sõnavõttu normaalselt ja rahulikult alustanud ning põrganud esimese vastuväite otsa, tõstad sa juba veidi häält. Umbes viie minuti pärast on närvis ja vihased juba mõlemad pooled. Tavaliselt jääb ka konflikt lahendamata. Selle asemel tunnevad mõlemad pooled end näruselt ja usuvad, et neile on tehtud ülekohut. Loomulikult võiks ju mõelda ka nii, nagu mina eelpool mainitud situatsioonis, et milleks üldse midagi öelda. Oleks lihtsalt vait (vähemalt seal, kus probleem esineb, pärast sõbrannadega klatsida võib ju ikka) ja elaks edasi. Aga kas ei jää sellest okast hinge? Isegi pisiasi, kus ometi tunned, et sulle liiga tehti, võib jääda kauaks hinge kriipima.

Võtame mõne sellise olukorra: kohtad näiteks restoranis ebaviisakat suhtumist. Tunnetad, et oled tulnud justkui kelnerit segama. Mida sa teed? Lahkud? Tellid siiski toidu ja püüad kiiesti sellega ühelepoole saada? Muudad ka oma suhtumise kõrgiks ja üleolevaks?  Või annad hoopis kelnerile mõista, et tunned end sellisest suhtumisest häirituna ja proovid ka uurida, mis tema negatiivsust põhjustab?
Või teine näide: sõbranna laenab sinult raha ja lubab nädala pärast palgapäeval tagasi maksta. Raha pole aga ka kahe nädala pärast. Kas sa mõtled sellele pidevalt? Kaalud, kas ta on äkki unustanud või ei kavatsegi raha tagastada? Äkki isegi siunad teda mõne teise sõbranna kuuldes? Ootad juhust, kus satute milleski eriarvamusele või tekitad teadlikult tüli ja käratad siis nagelemise käigus, et tahad oma raha? Või lihtsalt ootad paar päeva ja kui raha tõesti ka teisel nädalal ei pakuta, siis küsid otse ja rahulikult, et miks tagasimaksmine viibib ja uurid, millal sa siiski oma võla tagasi saad? Pole just raske aimata, milline variant oleks kõige efektiivsem ja rahulolu tekitav, samas võib ka karta, et mitte just  kõik meist ei otsusta situatsiooni tekkides just selle õige kasuks.

Kuidas siis olla “hea bitch”? Esiteks tuleks endale selgeks teha, mida soovitakse saavutada. Seejärel tuleks panna ennast vastaspoole kohale ja mõelda, milline viis kriitikale osutamiseks oleks teie puhul kõige efektiivsem. Viimaks säilitage rahu ja väärikus ning suhelge kui võrdne võrdsega. Avaldage oma mõte ja kuulake ka teise poole vastuväiteid. Ärge unustage, et efektiivse lahendini viib ainult dialoog. Monoloogi võite pidada ka kodus põrandaid pestes.

Usun, et just nüüd suvel, kus kõigil palju käimist ja suhtlemist, peatumist võõrastes kohtades ja kokkupuuteid erinevate tõeskspidamistega, tuleks ennast kätte võtta ja asendada oma seni kasutusel olnud suvaline“kriisikäitumine” , läbimõeldud ja väärika enese eest seismise taktikaga. Ja ikka nii, et ei sulle ega ka teisele jääks kaunist suvest hinge valusat okast ja kurba mälestust.

Kaunist suve!

Merit Uus

 

vaata teisi kolumneid aadressil http://buduaar.ee/buduaarikaveerg/