Hetkes olemise võlu

23 kommentaari

Lösutan sõbrapoisi tagaaias kiiktoolis ja olen oma värskest elufilosoofilisest avastusest õnnesegaselt hämmingus. Päike on ennast 24 kraadini kruvinud, tuul käib väikeste intervallide tagant põske silitamas.

 Haistmismeel haarab tünnisaunas praksuvate halgude suitsust aroomi. Taustaheliks on Mike Oldfield, puudele varjunud lindude koorilaul ja kuurikatust parendavad haamrilöögid, vaheldumisi meeste naljade ja naeruga.

Iga rakuga tajun, kui ilus on elu! Ja kui vähesest piisab, et tunda ennast kõikvõimsana, eluliselt olulise mutrina selles mõistatuslikus masinavärgis nimega Maailm. Võimalik, et minevikus on olnud südantmurdvalt kurbi hetki, on olnud enda ja teiste vigu, ebaõiglust ja ülekohut. Aga mind ei rikasta möödaniku meenutused või nendest heietamised. Samuti puudub mul võime näha tulevikku. Milleks siis fantaseerida teemadel: „Kui ma oleksin, saaksin, elaksin…?”

Ainus, mis minu kätes ja minu teha, on käesolev hetk. Ja ka siin on mul valikuvõimalus – kas tunda ennast selles hetkes hästi või halvasti. Ma võiksin valida närvis olemise, sest tünnisauna suits on ennast sirgjooneliselt minu suunas keeranud, haamrilöögid on valjud ja üksluised ning päike paistab täpselt silma. Mul on valida Nautija ja Ärrituja vahel. Kas poleks tobe teadlikult valida Ärrituja ning seejuures soovida õnnelik olla? Mina ei tunne ühtegi õnnelikku Ärritujat, pigem on nad sellised virisevad ja veidi isegi kibestunud. Aga see on olnud nende valik. Oma mõtlemisega on nad Nautija ees ukse kinni tõmmanud ja ei tule võibolla selle pealegi, et see võib soovi korral uuesti avaneda. Lingiks siis positiivsuse peale keeramine.

Oma avastuse käigus meenus üks äärmuslik küsimus. Kas teate, mis vahe on pessimistil ja optimistil? Pessimist näeb surnuaial ainult riste, optimist jällegi tohutult plusse. Mitte, et halva mängu juures peaks oskama head nägu teha. Olulisem on valik kõikjal head näha, isegi halvas.

Hmm, mõtete kirjutamise ajal on tugevam pool ennast katuselt alla sättinud ja minu kõrval koha sisse võtnud. Tunnen lõõgastavat, hingega tehtud jalamassaa