Hirmud

Küll aga kardan hingevalu. Tegelikult elab selle ka üle, sest seda on ju nii palju olnud. Tuleb kutt - oled õnnelik, saadab kutt su pikalt - ulud paar nädalat. Ja ometi pole see midagi ravimatut, seega pole see hirm.
Natuke kardan ma lähedaste kaotamist, aga ka see on seotud hingevaluga.
Seega samuti üleelatav. Kartma peaks tegelikult üksijäämist. Mitte nädalaks või kaheks, ega ka mõneks kuuks või aastaks - kartma peaks päris üksinda jäämist. Samas ma ei karda seda, sest päris üksi polegi võimalik jääda. Alati on olemas kas või üks sõber.
Mida ma kohe päris tõsiselt kardan on pettumine. Nagu see, et sul on mõnest asjast kindel ettekujutus ja arusaam, sul on mõne asja suhtes omad lootused - kui siis aga peab selles ettekujutuses pettuma...ai kui valus. Olgu, me kujutame ise ette ja panustame ehk valedesse asjadesse, ja see on oma süü kui pettuma pead. Aga mis on kohe päriselt valus, on see, kui sulle antakse lootust, sa oled milleski nii kindel ja siis võetakse see kõik järsku ära. Sa oled kindel olnud vales asjas. Sa pead selles pettuma. Lapsele on antud kätte komm ja lastud seda maitsta ning on jäetud kindel teadmine, et ta võibki selle lõpuni ära süüa. Aga siis kõige suurema isu pealt ja kõige parema maitse juures võetakse see käest ära. Sealt ei tule siis ju mitte jonnipisarad, vaid puhtad pettumispisarad. See on siis kui isa on lubanud poja viia kalale, poeg on elanud selles teadmises ja õhinas terve nädala, ta on asjas kindel, et laupäevast tuleb maailma parim päev. Ta on valmis pannud oma õnge ja kummikud seisavad voodi ees. Kui siis laupäeva hommikul isa ütleb, et   minek jääb ära. Minek ei jää ära halva ilma pärast. Minek ei jää ära poisi enda pärast (sest ta on olnud hea laps), aga isal endal tuli lihtsalt midagi muud ette. Need on pettumispisarad. Isa lubab järgmine nädal asja korvata ja siis minna. Poiss rahuneb pikkamööda ja tal tekib uus lootus (natuke skeptilisem ehk, aga lootus). Siis kordub sama ja minek jääb ära. Kas poiss usaldab oma isa enam kunagi?? Ta on ju isas pettunud ja see on palju valusam kui klaasikillu otsa astuda. Kui isa oma lubaduse täidab ja kolmandal nädalal poisi kalale viib, siis poiss ei naudi seda enam nii väga. Kui isa veel midagi lubab, siis poiss julgeb enne kahelda kui usaldama hakata ja rõõmu tunda.

Kartma ei peaks mitte millegi halva tulekut, vaid millegi hea lõppu! Aga julge hundi rind on rasvane, seega ärme karda midagi vaid naudime olemasolevat:)

Egle Villik