Kas efektiivsus tapab spontaansuse?

Aeg möödub meeletu kiirusega  – alles oli pikk ja sombune kevad, kuid täna juba naudime suviste päikesekiirte paitust. Viimased aastad on meil – eestlastel, väga hästi läinud.  Ajalehed räägivad majanduskasvust ja heaoluühiskonna lävepakul olemisest.

imageManager_268122Poed on täis ahvatlevat kaupa, suviseid linnatänavaid ilustavad luksusautod, milles naudivad õhtusoojust hoolitsetud inimesed ning järjest enam anname me oma ahvatlustele järele – miks mitte, võimalus on ja elame ju üks kord elus!

Heaolu eest tuleb aga teinekord maksta liiga kallist hinda, milleks võib olla tervis, lähedased suhted, sõbrad,  kodutunne vms. Lõppkokkuvõttest võime leida end olukorrast, kus näiliselt on meil nagu kõik olemas, kuid samas tunneme end üksikuna. 

Suhetes on üheks oluliseks osaks spontaansus – kuid kuidas ja miks kaotatakse kiires igapäevas spontaansus? Kas mina oled kaotanud/kaotamas spontaansust? Kas selle tingib see, et püüame olla võimalikud efektiivsed ja jõuda piiratud ajaga, päevaga, teha võimalikud palju asju – olla samaaegselt nii lapse, õe, (elu)kaaslase, sõbranna, juhi ja töökaaslase rollis? Või on asi milleski muus?

Efektiivsus, mis iseenesest tähendab eelkõige TÕHUSUST, mis omakorda tähendab ÕIGETE ASJADE TEGEMIST. Kuid kuidas saada aru, millised on õiged asjad, mille tegemise osas teeme valiku? Arvan, et kindlasti aitavad valikut teha väärtushinnangud, hetkeemotsioonid, kogemus kui ka teised inimesed, kes meid igapäevaselt mõjutavad. Et aga õigeid asju teha iga päev ja sinna vahele mahutada ka mõningate ebaoluliste asjade tegemine, siis oleme sunnitud OMA TEGEMISI AJAS PLANEERIMA.

Ükskord ütles mulle üks kallis ja armas inimene – spontaansust ei saa planeerida. Kas tõesti? Leidsin end järgmiselt mõttelt. Nimelt mõned kuud tagasi olin kaasatud ühte diskussiooni, kus igaüks pidi vastama küsimusele – kui tihti peab mees naisele lilli tooma? Vastuseid oli erinevaid. Mina  oma enesekindlusega vastasin, et piisab kui paar korda aastas, kuna ma lihtsalt ei vaja sellist „nunnutamist-poputamist” üle paari nädala – pigem just viimane kaotaks spontaansuse. Aga kas mul oli õigus?

Sellele küsimusele vastamiseks uurisin, mida tähendab SPONTAANSUS? Kiire otsingu tulemusel internetist leidsid sellise vaste „….KALDUVUS KÄITUDA PIGEM INTUITIIVSELT JA HETKETUJUDE AJEL.” Seega, kui me oleme väga efektiivsed, meie aeg on ära planeeritud ja meil lasuvad erinevatest rollidest tulenevad kohustused kui ka vastutus, siis tundub, et ei ole võimalik spontaanselt käituda. Selleks lihtsalt ei jää meil aega! Meil ei jää aega märgata pisikesi asja ja näha ka nendes tähtsust. Spontaanseks käitumiseks võib nimetada nii ümbermaailmareisi, langevarjuhüpet kui ka väljasõitu linnakärast, väikest lilleõit, kallistust keset kiiret tööpäeva või seksi ootamatus olukorras.

Olen arvamusel, et spontaansust ei ole võimalik ette planeerida. Ning kui sa avastad, et sinu elus puuduvad väikesed kuid väga armsad olukorrad kui ka asjad, siis tea, et oled sattunud kiire elu rattasse, millest väljapääsu on raske leida. See tõmbas sind endasse ning see väärtus mille nimel igapäevaselt pingutad, muutub väärtusetuks.


Buduaarile
Sirle Truuts

 

vaata teisi kolumneid siit: http://buduaar.ee/buduaarikaveerg/