Teiselpool piire?

Suvine aeg annab palju kõneainet uutest ja põnevatest ettevõtmistest. Pidu ja pillerkaar, puhkus ja melu – need on just need asjad, mis suvega ennekõike seostuvad. Vahelduse mõttes otsustasin kirja panna võib-olla mitte nii positiivse, aga loodetavasti mõtlemapaneva loo sellest, kas kõik peab või saabki jääda meie jaoks normaalsuse piiridesse.

Alustuseks ütlen ära, et ei pea ma end tulihingeliseks anomaalia ja paranähtuste austajaks, samuti ei kuulu ühtegi kogudusse või ususekti.

Nimelt mõne aasta eest puutusin kokku sellise nähtusega mida kutsutakse unehalvatuseks ehk uneparalüüsiks (mõnikord kirjeldatakse ka kui luupainajat). Juhtus see suvisel ajal, kahel korral ning võrdlemisi lühikese ajavahega. Kel endal samalaadseid kogemusi, see teab, et tegemist pole üldse meeldiva olukorraga. Olles jõudnud peaaegu uinuda (st.olla veel poolune seisundis) leidsin end millegipärast avasilmil lakke vaatamas. Sekund hiljem nägin enda poole lähenemas musta kogu, mis peatus täpselt minu kohal. Kuigi kirjeldatud olendil puudus konkreetne nägu ja tegu, teadsin, et tegemist on meessoost isikuga. Sel hetkel kogesin vist oma elu kõige pikemaid ja jubedamaid sekundeid – nimelt ei mõtelnudki see tegelane lahkuda. Otse vastupidi – ta justkui hoidis mind mingi nähtamatu jõuga kinni ning rõhus iga sekundiga aina tugevamini mu rinnale. Tundsin füüsiliselt, kuidas hingata oli raske. Hirm, jõuetus ning nn. halvatus ( tõesõna polnud võimalik juuksekarvagi liigutada) ei ole just need asjad, mida ilusal suveööl voodisse minnes oodata. Teate kuidas aeg lausa jookseb midagi toredat tehes? Ikka. Aga ebameeldivused, need venivad lausa kolmekordselt, tõepoolest!

Võiks arvata, et tegu oli mõne tondiloo lugemise kõrvajmõjudega. Usun , et mitte, sest nii nõrganärviliseks ma end ei pea. Kõige jubedam oligi see, et ma polnud millestki säärasest eales kuulnud. Õudusunenäod on vast kõigile mingil perioodil tuttavad, ent see oli palju palju reaalsem. Paralleele võiks tõmmata filmiga Elm Streeti painaja, kus tapmishimuline peategelane Freddie Kreuger ründas noori vaid nende unenägudes.Ütleme nii, et peale sellist kogemust ei julgenud ma uinuda niipea.

Suures hirmus otsisin infot oma salapärase külalise kohta. Ühest ajakirjast leidsingi suhteliselt pealiskaudse artikli, mis tutvustas sellist olukorda kui magamatuse tagajärge. Soovitati võimalikult rahulikuks jääda ning proovida end vaikselt liigutada.
Ei tulnud kaua ka järgmist visiiti oodata. Nipid aga ei aidanud tuhkagi, ainult kartus ei olnud sel korral enam nii suur kui esimesel. Endistviisi valdas mind ebameeldiv jõuetuse tunne, ei saanud aga muud teha kui oodata, millal kõik möödub. See jäi mu viimaseks kohtumiseks musta mehega.

Vanemad inimesed teavad rääkida, et tegu võib olla mõne kurja vaimuga, äkki ka mõne surnud inimesega , kellega midagi jäi klaarimata. Eri kultuurideski usutakse, et antud fenomen on tingitud halbadest vaimudest, kes tulevad keset ööd oma ohvrit lämmatama. Usutavasti tullakse just nende juurde, kes midagi halba korda saatnud. Huvitav, omateada pole kellelegi kurja teinud. Mõned jälle usuvad, et sellises poolune seisundis muutuvad teispoolsuse olendid teadvusele tunnetatavaks st. me näeme ja kuuleme neid. Teadlased seevastu väidavad, et taolist magamishäiret kogevad peaaegu kõik inimesed vähemalt korra oma elu jooksul. Loodan, et keegi nüüd ära ei ehmatanud!
Arstidki seletavad olukorda pisut teises (lohutavamas) valguses – nimelt on kõik ikkagi seotud inimese füüsilise olukorraga. Une ajal on meie aju liikumiskeskuse signaalide jõudmine lihastesse pärsitud, seepärast ei saa ka liigutada ja matkida unes näiteks jooksumaratonile iseloomulikke jooksusamme. See võiks siis seletada liikumisvõimetust. Seletatud on antud seisundit ka nii, et keha uinub enne aju või aju ärkab enne keha – aga kuidas nüüd sellest aru saada? Selge on see, et suurt rolli mängib siiski töö ja puhkuse tasakaal – oluline on korralikult välja magada. Mõjufaktoriteks on loomulikult ka stress ja muud mured. Teadjamad inimesed soovitavad isegi voodi ilmakaarte suhtes õigeks seada ning ruumis palju küünlaid põletada. Tuleks ka jälgida, et toas peeglid vastastikku ei asetseks, kuna see pidavat avama teispoolsuse kanalid. Mida uskuda, mida mitte? Enda rahustuseks leidsin, et tol ajal oli mul unereziim tõesti veidi paigast ära, nii et vaimud ma sel korral välistaksin. Samas ei eita ma teispoolsust ning sellega seonduvat. Kuidas siis muidu seletada selgeltnägijaid, ennustajaid, ravitsejaid, tähenduslikke unenägusid...

Leian, et kõige asjalikum oleks pöörduda psühholoogi poole – tema juba teab kuidas edasi käituda ja mida konkreetse juhu puhul edasi teha . Seda muidugi siis, kui olukord tõepoolest kontrolli alt väljub ning ise raske asju rööpasse tagasi seada.

Minu eesmärk selle looga ei olnud kedagi hirmutada, lihtsalt teadvustada, mis imelikke asju ilmas toimub. Kõige parem olekski vist uskuda neid asju, mis meelerahu toovad ning mitte üle tähtsustada sääraseid mitte kõige meeldivamaid seiku. Huvitav oleks siiski teada, paljud teist on kokku puutunud millegi taolisega...

Selget mõistust ja avatud meeli kõikidele lugejatele:)

Birgit