Reklaam sulgub sekundi pärast

Tsirkust ja leiba

Kas see ongi väikelinnade probleem või on kogu meie ühiskond haige. Killuke minu läbielamistest. On saabunud kauaoodatud nädalavahetus unises väikelinnas, kus on paar meelelahutuskohta, kuhu sõpradega tantsima minna.

 Valiku tegemine on raske. Enamasti eelistan seda kohta kus on rohkem rahvast kui ühel käel sõrmi, samas on tähtis ka interjöör ja teenindus, kui sellest üldse rääkida saab.
Langetasin otsuse taas rahvaarvu järgi, kuid pidin seda sügavalt kahetsema juba mõne tunni pärast. Lisaks  joobes noortele šokeeris mind õhtune etteaste. Algus oli palju lubav, lavale ilmus kõhutantsu riietes, näoloori kandev tantsija. Minu jaoks on kõhutants olnud alati midagi väga naiselikku ja ilusat. See aga, mis seal toimuma hakkas, oli kõhutantsu riietes strippamine. Väga halekoomiline etteaste. Tantsu lõpuks oli lava ümber kogunenud juba hulk kiimas meessoo esindajaid. Tantsu lõppedes paljastas tantsija oma rinnad ja eemaldas loori. Siinkohal pole mul sõnu, et seda kirjeldada. Laval seisis mees, ei oskagi öelda, mis või kes ta siis lõpuks oli. Mind valdas selline piinlik tunne, et ei osanud pilku kuhugi peita. Rahvas aga paistis etteastest vaimustuses olevat. Õnneks sellist vaatepilti iga nädal ei näe, kuid ega kohalik superstaari valimine targem pole. Kui „discobaar” ei leia õhtu naela, siis otsitakse see rahva seast.  Iganädalane etteaste kujuneb järgmiseks: tüdrukuid kutsutakse lavale tantsima ja auhinnaks on  ahvatlev 1 000 kroonine baarikrediit seksikaimale tantsijale. Siinkohal on

Loe lisaks

Sisuturundus