Dane blogi: Lõbutüdruku mitte nii lõbus elu

Lugesin hiljuti Eesti Ekspressist lugu, kus noor lapseootel naine lõbutüdrukuna leiba teenis. Ma lugesin seda ja ei suutnud uskuda, kuidas ta oma olukorrast nii rahulikult ja põhjendatult ajakirjanikule rääkis, sest minu jaoks tundus kõik see justkui mõne sügava ja häiriva süžeega filmi stsenaarium. Aga see on reaalsus ja päris mitmete naiste igapäevane elu. Lugesin artikli uuesti läbi ja võtsin teise hoiaku, et teda ning kõiki teisi (sadu? tuhandeid?) Eestis elavad ja töötavaid lõbutüdrukuid kuidagimoodigi mõista.

Ma mõtlesin sellele, kuidas Eesti blondid, kergelt päevitunud sinisilmsed naised kõikjal maailmas laineid löövad. Ja kuidas slaavi naiste ilu peetakse samuti erakordseks - pikad jalad, punased huuled ja  temperamentne karakter. Kõik Eesti klubid kubisevad mõlemat tüüpi neidudest. Ja ma mõtlesin ka sellest, kuidas meil siin Eestis ei tule miski kergelt, eriti jõukus. Ei ole just väga lihtne leida hästi tasuvat tööd, mis kataks sõbrannaga pooleks näiteks mõne kena katusekorteri kulud, taksosõidud klubidesse või auto liisingu ja igal hooajal uue Guessi koti. Seetõttu jäidki mulle Ekspressi artiklist meelde just summad, mis lõbutüdrukuna teenitakse. Eesti paar-kolm täiskasvanutele mõeldud suhtlusportaali annavad hea ülevaate, et hinnad on sõltuvalt pakutavatest teenustest küll väga erinevad, aga korraliku kopsaka kuupalga teenimiseks üldsegi mitte kehvad.  Ühed madalamad hinnad on 25 eurot massaaž, või suuseks 15 minutit või kiirvariant 20 eurot. Suurima summa võib teenida aga mõni kahekümnendates blond neiu, kes tunnikese eest 100 eurot küsida saab. Ja nagu artiklist selgus, on kümme klienti päevas täiesti tavaline. Või siis 4000 eurot kuupalk. Võib ainult ette kujutada, kui palju näiteks puhkusereisi sihiks seadnud töönarkomaanid selles valdkonnas teenida võivad. Nende jaoks on see ju töö, samasugune töö, nagu kontoris passimine või liinil rassimine.

Ma tõesti usun, et nii suured summad panevad mitmetel tüdrukutel, kes kas ei näe või ei taha näha muid teenimisvõimalusi, oma prioriteete ümber hindama. Ja ma arvan ka seda, et on palju noori naisi, kellel ei olegi kindlaid põhimõtteid või uskumusi. On mitmeid uuringuid, mis tõestavad, et naised on äärmiselt mõjutatavad oma sõbrannadest, nende arvamustest ja et vale käitumine ei olegi enam nii vale, kui selgub, et ka sõbranna on sama teinud. Ka sellest artiklist selgub, et too tüdruk sattus töö peale oma sõbratari kaudu, kes talle seda soovitas. Mis aga mind tolle tütarlapse jutu juures imestama pani, oli üks põhjustest, miks TEMA seda teeb. Talle MEELDIB see töö ja kui ta on püüdnud sellega lõpparvet teha, tekkis tal suhtlemise ja seksi puudusest depressioon. Kui see tõesti nii on, et need tüdrukud oma tööd ka siiralt naudivad, siis peab ju tunnistama, et neil on suurepärane elu. Nad teevad, mida armastavad, nende töö on justkui hobi, pakub meeletut naudingut ja kuupalk on ligi kaks korda suurem kui riigikogulastel – või isegi rohkem! Nii palju, kui ise teha viitsid! Graafik on vaba, puhkusepäevi nii palju ja millal aga ise soovid, „kontor“ on kodus ja mis veel... haigekassa? Ma usun, et oma töökoha terviseriskidega arvestades on nad kõik töötutena arvel, seega lisaks töötu abirahale on ka haigekassa olemas, mis kulub antud ametikohal kindlasti marjaks ära.

Ma olen miskipärast alati arvanud, et tüdrukud, kes seda tööd teevad, teevad seda raske südamega. Ma olen valesti aru saanud. Ma ei lugenud tollest artiklist välja ühtegi muret, häbinooti või piinlikkuse tunnet. Ega ka siirast soovi või lubadust kindlasti lõpetada. Ja ma ei usu, et mistahes põhjustel (ka siis, kui ei ole tegemist seksisõltlasega), ei olegi lihtne seda ust lõplikult sulgeda. Seda plekki ei pese iial maha, mitte millegagi – seega, mis sunniks neid lõpetama? Kindlasti tuleb ametiajal ka mitmeid huvitavaid pakkumisi, mis pakub rutiinile vaheldust – uued asukohad, ülemused, kolleegid,  võib-olla välismaised tööotsad või nt pornofilmi pakkumine, kus selgub, et võidakse maksta kuni 1000 eurot tunni eest. Igatahes paistab, et töö võib olla ka üpris vaheldusrikas ja võimalusi uuteks väljakutseteks leidub. 

Ärge saage minust valesti aru. Mitte mingil juhul ma ei püüa seda kõike propageerida, kuid see artikkel oli justkui uks, mis korra avanes ja ma nägin väikest osa sellest maailmast  teise, reaalse nurga alt. Ma ei ole sellest kunagi nii mõelnud. Ma lugesin ja mõtlesin. Püüdsin olla tema, sama kasvatuse ja sõbrannade, seltskonna ja elukäiguga.  Ja nii tekitas see artikkel minus tegelikult tohutut kõhedust. Mulle tunduski see kõik juba normaalne, ma mõistsin tema põhjuseid ja mul on tunne, et kõigile neile tüdrukutele, kes on selle tee valinud, on see samamoodi - see on nende jaoks normaalne, sest muud moodi ei olekski võimalik sellega tegeleda. Eesti on väike ja neid tüdrukuid paistab juba vaid paari-kolme portaali põhjal palju olevat. Ja kuigi ma usun tõepoolest, et kõigega on võimalik harjuda ja ka esialgu hirmsatena tunduvad ideed on võimalik mõelda talutavateks ja sealt edasi meeldivateks, loodan ma siiralt, et rohkem on meie hulgas neid naisi, kes ei näe oma keha ainukese rahateenimise vahendina.

Teie

Dane