Dane blogi: Tudeng maksku ja olgu rahul?

20 kommentaari
Dane blogi: Tudeng maksku ja olgu rahul?

Ma ei oska arvata, kui palju minu lugejate seas on tudengeid, keda see teema võibolla kõige otsesemalt puudutab ja kes oskaksid ja tahaksid enim kaasa rääkida, aga ma olen kindel, et erinevate õppejõududega olete te kõik kokku puutunud. Seega, minu tänane teema on inspireeritud ühest hiljutisest loengust, mida kuulates suutsin ainukese asjana mõelda „ma maksan selle eest ligi 2500 eurot aastas??“. Ma olen tegelikult sellel teemal juba ammu tahtnud kirjutada, aga miskipärast pole seda teinud. Aga kaotada pole mul midagi ja on ka vähe tõenäoline, et minu kirjutis midagi muudab. Küll aga, kui peaks – siis võita oleks palju.

Ma ei oska arvata, kui palju minu lugejate seas on tudengeid, keda see teema võibolla kõige otsesemalt puudutab ja kes oskaksid ja tahaksid enim kaasa rääkida, aga ma olen kindel, et erinevate õppejõududega olete te kõik kokku puutunud. Seega, minu tänane teema on inspireeritud ühest hiljutisest loengust, mida kuulates suutsin ainukese asjana mõelda „ma maksan selle eest ligi 2500 eurot aastas??“. Ma olen tegelikult sellel teemal juba ammu tahtnud kirjutada, aga miskipärast pole seda teinud. Aga kaotada pole mul midagi ja on ka vähe tõenäoline, et minu kirjutis midagi muudab. Küll aga, kui peaks – siis võita oleks palju.

Kui ülikooli ja eriala valisin, hakkasin peale sellest, et kirjutasin paberile kõikide Tallinna (see oli selge, et asun õppima Tallinna, sest töö oli ka siin) kõrgkoolide mulle enim huvi pakkuvad ja sobilikud erialad. Seejärel arvestasin välja need, mida ei olnud võimalik õppida kaugõppes, sest kuna käisin tööl, ei olnud päevaõpe variant. Paberile jäidki vaid kaks-kolm eriala kahes-kolmes ülikoolis. Tutvusin kõigi erialade tunni- ja õppeplaanidega, vaatasin ringi tööturul ja tegin oma otsuse. Ja ma olen otsusega tänaseni 100% rahul, sest see on tõepoolest mulle sobiv, mind motiveeriv ja minu jaoks huvitav valdkond. 

Õppemaks on muidugi üsna krõbe, veidi üle 1200 eurot semestris. Minu ainuke võimalus oli võtta kõik kolm ülikooli aastat õppelaenu, mille summaks aastas 1917 eurot. Seega jääb mul iga aasta umbes 500 euro ringis õppelaenust puudu. Mind, kui niikuinii juba selle laenukohustuse võtjat, üliõpilast ja täiskohaga tööl käijat ajab see tegelikult veidi vihale küll, et kui ma juba selle laenu otsustasin võtta, siis milleks ei võiks minu laenusumma olla sama suur, kui on minu õppemaks aastas? Ma olen kindel, et täna suudaksid nii kõrgkoolid kui pangad teha omavahelist koostööd selgitades välja iga õppelaenu taotleja õppemaksu summa ja andagi talle laenuks just see summa. Mitte vähem ega rohkem. Sest mina pean iga aasta 500 eurot kõrvale panema, kui osadel üliõpilastel jääb õpinguteks mõeldud laenust veel ülegi, et koju kodukinosüsteem ja plasmateler osta. True story, muide. Ja ma kujutan ette, et päris paljude tudengite jaoks on see raha veel põnevamate asjade tarbeks kulunud.

Aga nüüd teema juurde, millest täpsemalt kirjutada tahtsin. Pärast keskkooli jäi mul enne ülikooli vahele kolm aastat, mil reisisin, töötasin ja niisama kohustuste vabalt noorust nautisin. Kuigi mul osad perekonnaliikmed olid veidi mures, et ma kohe pärast keskkooli edasi õppima ei läinud, sest arvasid, et pärast paariaastast pausi ei taha ma enam kooli tagasi minna. Mina aga ootasin väga, et ülikooli astuda. Ma olin tõesti põnevil, sest olin juba varem tutvunud õppeplaaniga ja kõik tundus nii huvitav. Ma olin noor, avatud ja valmis omandama teadmisi, mida lugupeetud õppejõud mulle õpetama hakkavad. Tundsin, et olin teinud õige valiku ja olin kõige selle eel ootusärevuses.

Kohe-kohe hakkab läbi saama minu teine aasta ülikoolis ja nii minul kui minu kursusekaaslastel oleks siia nii-nii paljust pihtida, kuid nii pikka sissekannet ei jõuaks ilmselt keegi lugeda, seega kirjutan oma mõtetest ja ehk läheb nii hästi, et see vallandab siin ka mõnede teiste tudengite keelepaelad. Peaaegu kaks aastat ülikoolis on toonud mulle päris hea arvu ainepunkte, palju uusi toredaid sõpru, mitmeid mõnusasti veedetud loenguid, päris suurel hulgal nii aja- kui rahakadu, kuid ma ei saa öelda, et minu ootused oleks täidetud. 

Kui sellised „pisiasjad“ nagu õppekoordinaatorite töö ja üleüldine õppekorraldus kõrvale jätta, on mulle tõsiselt vastuvõetamatuteks muutunud osad õppejõud, kelle kaudu kogu tarkus meieni peaks jõudma. Nende töö on vähemalt see meile edasi anda ja nii professionaalselt kui võimalik. See on juba iseasi, kellele palju külge jääb. Kahjuks olen pidanud aga liiga mitmetest õppejõududes pettuma. Ma olen noor inimene, avatud teadmistele ja hoiakutele ja reeglina võtan õppejõude eeskujuks ja osalen loengutes selleks, et lahkuda sealt targema ja haritud inimesena. Tänaseks on aga minu tunniplaanis loenguid, kus ma istun põhimõtteliselt hambad ristis ja võitlen iseendaga, et mitte püsti tõsta ja minema jalutada. Meie ees istub selg kõveras, kulm kortsus ja äärmiselt üleoleva hoiakuga õppejõud, kes alustab esimest loengut lausega „Teie kirjadele ma ei vasta.“  Ja terve loengu kuulab ruumitäis noori „teadmisi“, mida õppejõud illustreerib omapoolsete kibestunud kogemustega, mustates „varjatult“ mitmeid Eesti teisi õppejõude, ettevõtteid, ettevõtjaid, poliitikuid, riiki jne.  Teise õppejõu loengus selgineb aga iga järgneva loenguga aina paremini, et nt Reformierakonna poolt hääletavad ainult need, kes on elus pettunud ja läbi kukkunud, sest kõik reformierkondlased on samasugused. Või kuidas Swedbank ja selle teenindus on samaväärne lehmasi*aga ja kuidas ainukesed, kes oskavad hästi äri teha, on ameeriklased. Ja muidugi, et Eestis ei olegi mõtet äri teha, siin ei ole turgu, siin ei ole võimalusi ja siin lõpetavad kõik pankrotis. Minge Ameerikasse, minge Eestist ära.

Ja kuidas nii mitmed näited on miskipärast seotud eri riikide õppejõudude palganumbrite võrdlusega või üleüldiste tingimustega. Kuidas õpik, mida peame kasutama ja mille järgi eksami sooritama, on „noh, mina seda nii ei oleks kirjutanud, eks need autorid ise teavad“. Kuidas on ju nii tore tuua näide ühest Eesti meediaagentuurist, kes ise arvavad, et on üsna kõvad tegijad, aga kellele õppejõud täiega „ära pani“ ja kuidas kursuse lõpus selgub, et toosama tütarlaps, kelle vaimukat meilivestlust õppejõud terve klassi ees tsiteeris, on terve aja esireas istunud ja maksab samamoodi selle eest 2500 eurot aastas. 

Te ju saate aru, et ma ei üldista siin kõiki Eesti õppejõude. Ja kõikide tudengite suureks rõõmuks on täna ka neid õppejõude, kes oma tööd armastavad ja tahavadki meid harida ja arendada, mitte süstida meisse mingisugust sappi, mis neil juba aastaid kuskil settib. Ma tahan lihtsalt loota, et mina olen erand ja enamus Eesti ülikoolides nii ei ole. Või siis, ei pea teie selle eest nii palju maksma. Kõik õppejõud saavad ju suurepäraselt aru, et nende ees on hulk noori, keda on lihtne voolida, vormida ja suunata. Ja mina olen ka üks nendest, kes istub ja kuulab ja tahab targemaks saada, aga ma olen selgelt aru saanud, et nendes loengutes, kus meile klassi ees pobisetakse, et Eestis ei ole mõtet äri teha, Swedbank haiseb si*a järgi või Reformierakonda valivad vaid elus pettunud inimesed, mina ei omanda ühtegi teadmist, ja teadlikult.

 

Iga päevaga targem

Dane