GETHEL BURLAKA sünnituslugu: “Asi oli nüüd selge mulle, et pikka pidu ei ole”

Täpsemini kimbutas mind veider alaseljavalu ja see on üks sünnitegevuse alguse märkidest, eriti juhul, kui raseduse aeg seljavalu painanud pole. Aga mina, mina ajasin selle samal päeval tehtud aiatööde kaela. Pühapäev 02.05 Kogesin midagi veidrat. Kusagil kella 13 aeg, kui Keilas poes olime, tundsin ma, kuidas mingi voolus püksi tuli. Noh, raseduse aeg oli mul koguaeg tavapärasest suurem voolus, aga see oli midagi teistsugust. Lõpetasime poekäigud ja läksin tualetti. Sealt väljudes tundsin jälle, et miski peatamatult niriseb ja pidin taaskord tualetti külastama. Sama jätkus terve õhtu. Tänaseni ei tea kindlalt öelda, kas see oli lootevesi, mis jupiti voolas, aga sellist karmauhti suurt kogust korraga mul ei tulnudki. Samal õhtul ütles mulle minu kõhutunne, et peaksin minema pesema. Kuigi eelistan pigem hommikuti pesemas käia, eriti juhul, kui pesen juukseid, tundsin just õhtul tugevad kihku pesema minna. Tundub, et keha teadis, mis ees ootab. Esmaspäev 03.05 00:11 ärkasin veidikese segadusega. Ma ei saanud aru, kas mul oli kange pissihäda või lihtsalt mingi veider ebamugavustunne alakõhus. Proovisin seda ignoreerida ja edasi magada. 00:18 tundsin esimest veidrat tulevat-minevat valu alakõhus. Enne, kui läksin aga tualetti kontrollima, kas mul oli ehk ikka hullult suur põiekas, millest ma lihtsalt unesegasena aru ei saanud, haarasin oma telefoni ja tõmbasin esimese tuhude arvestamise äpi, mis otsingus ette tuli. Seejärel käisin tualetis ja sain kinnitust, et tegemist ei olnud kange pissihädaga. 00:30 hakkasin tuhusid mõõtma. Või kas need olid tuhud? Ma polnud ju varem midagi sellist tundnud, ka libatuhusid ei olnud mul raseduse aeg, seega olin veidi segaduses. Iga mõõtmisega olid valud aga aina rohkem lähestikku, kestes 40sek kuni 1min. 01:04 tundsin, et mind kimbutavad gaasid ning läksin wc-sse. Ei olnud need aga gaasid, mis kimbutasid, vaid lihtsalt erineva tasemega valu, mis mind iga 5-10 minuti tagant külastas. Avastasin, et valu ajal õõtsumine tegi seda talutavamaks. 01:18 andsin SMS-iga oma eraämmaemandale teada, mis toimub, kes soovitas mul proovida magada. 02:01 tõusin aga üles, sest kätte olid jõudnud valud, mis enam magada ei lasknud. Külastades wc-d, nägin oma pesukaitsmel roosakat voolust, mis oli märk limakorgi eraldumisest. Asi oli nüüd selge mulle – pikka pidu ei ole – mistõttu äratasin lõpuks Lauri ja andsin teada, et täna saavad meist lapsevanemad. 03:11 algasid valud, mis panid mind madalamalt häälitsema, seega helistasin ämmakale, et anda mõista, mis etapis omadega oleme. Minu kasvavate ürgnaise mõminate peale ütles tema vaid, et hakkab end haiglasse pakkima ja peaksime ise tasapisi sama tegema. 3:59 olime end kuidagi minu tuhude saatel kokku pakkinud ja hakkasime haigla poole sõitma. Autosõidust ma kuigi palju ei mäleta, olin kusagil teises maailmas. Mõne tuhu ajal korraks avasin silmad, ent enamus aja olin suletud silmadega, et tuhude vahepeal võimalikult palju puhata ja energiat säästa. Ühe oma jälgija soovitusel proovisin visualiseerida ja endale mõttes sõnada: “Ma avanen, ma avanen”. Kusagil seal vahepeal andis Lauri Ruudi oma õe juurde hoiule. Umbes 4:30 jõudsime Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Meid oli vastu võtmas meie eraämmaemand ja sel hetkel oli mul nii hea meel selle otsuse üle. Teadmine, et minuga tegeleb üks kindel inimene, kellega mul on tegelikult juba varasem kontakt loodud, rahustas mind. 4.36 kirjutati mind haiglasse sisse ja sain vastava käepaela. Tuhutades jõudsime lõpuks kuidagi palatisse. Tuba oli hämar, vaikne – täpselt nagu oma sünnitusplaanis kirjeldanud olin. Lauri abiga võtsin riided seljast ja külastasin tualetti. Sain selga mõnusa lohvaka haigla öösärgi. Esialgu pidin voodile minema, et ämmaemand mu avatust kontrollida saaks. 8cm! Avatus oli juba 8cm. Ma kuidagi ei oleks oodanud, et haiglasse jõudes juba selline avatus on, sest olen nagu kuulnud, et tavapäraselt on naistel haiglasse jõudes palju väiksem avatus. Seega, kas ma olen lihtsalt hea õnnega sünnitaja või oli asi minu “Ma avanen, ma avanen” mantras, jääb sinu otsustada, aga mina annan oma kindla hääle viimasele. Sellele järgnevalt ühendati mu külge KTG ja ma otsustasin, et soovin tuhutada seistes, käsivartel voodile toetudes. Pean aga ütlema, et see KTG on natukene nurjatu masin. Olgugi, et lapse korraliku südametöö nägemine annab südamerahu, näed sa sellelt masinalt ka ära, kui tuhu lähenema hakkab ja see kuidagi segas mu keskendumisvõimet. Nii ma siis igaljuhul tuhutasin ja tuhutasin. Iga tuhuga ürgnaine minus aina kasvas. Urisesin ja mõmisesin madalatel sagedustel läbi tuhude, kujutledes ette, kuidas ma kui lill avanen ja kuidas mu pisibeebi aina alla vajub. Lauri ütles kogu aeg, et olen retsilt tubli ja innustas sõnadega “üks tuhu vähem” või “üks tuhu lähemal”. Seejärel soovitas ämmaemand proovida järi. Istusin madalale pingile, mis oma kujult meenutab prilllauda ja jätkasin tuhudega toimetulemist. Tundsin, et hakkan füüsiliselt väsima. Minu sünnitusplaanis oli tegelikult soov vette sünnitada ja kui ma olin mõnda aega järil olnud, küsis ämmakas minult, kas ma ei tahaks seda proovida. Esimese hooga tundus soe vann mulle täieliku jamana, sest ma ei kujutanud end absoluutselt sooja vette istumas. Küll aga otsustasin ma murdsekundi pärast nõustuda ja kui vannivesi voolama pandi, mõistsin, et see on ainuõige otsus, sest nüüd vaatasin ma kinnistunud pilguga voolavat vett ja ootasin pingsalt vanni täitumist. Soe vannivesi rahustas mind otsemaid. Vee kandev võime ja soojus vabastasid mu keha pingetest. Siis lasin lõpuks ligi ka Lauri, kes hakkas mu pead masseerima. Sellele eelnevalt oli ta olnud mulle rohkem vaimseks toeks ja pakkus vett ning lihtsalt küsis, kas soovin midagi. Sinnamaale ma ei soovinud mingit füüsilist kontakti, aga kui ta tuli mulle vanni äärde paisid tegema, tundsin ma, kuidas ma suudan tuhude vahel palju rohkem lõõgastuda. Kuna minu keha oli nüüdseks juba kurnatud ja meie kehad on üli targad, andis see mulle nüüd tuhude vahel pikemalt aega puhata, end koguda ning sooja vett ja Lauri masseerivaid käsi nautida. Seda aga vaid seni, kuni vesi jahtuma hakkas, sest jahe vesi hakkas mind uuesti veidi pingestama. Aga kui vett vahetama hakati ehk vanal ära lasti voolata ja värskel soojal veel juurde valguda, andis see lõõgastusele uue tõuke. Tuhud läksid juba nii tugevaks, et ühel hetkel ma lihtsalt justkui alla andes ütlesin: “Mul ei ole enam jõudu”, kui ämmaemand mind kontrollis ja ütles, et avatus on täielik. Sel hetkel palus ta mul oma instinkte usaldada ja pressitundega kaasa minna. Ta läks sünnituse viimase faasi jaoks KTG-d haarama, kuid selleks oli hilja, sest minul tikkusid pressid tugevasti peale. Ämmaemand palus mul pressida ja ma tundsin, kuidas laps reaalselt ongi alla langenud. Ja ma pressisin. Ja kui ta end kordas ja mul uuesti pressida palus, mõtlesin ma, et kurat, ma ei jaksa rohkem ning panin kogu oma allesjäänud (tahte)jõu mängu. Ja nii ma tundsin, kuidas teineteise järel väljusid pea, õlad ja ülejäänud keha. Pooleteise pressi järel, alla 10 minutiga, oli mu pisikene Aria minu süles. Tumeda juuksepahvakaga, NII pisike! Kell oli 6:14 ja möödunud oli vaid 1h 42min. Sünnitustegevuse kestvuseks sai kirja 4h ja 28min. Aria oli 47cm pikk ja kaalus 2776g. Apgar 9/9. Meie pisike printsess oli lõpuks meiega! Loe täispikka postitust SIIN.