HIRMUL ON SUURED SILMAD ehk kuidas möödus minu elu pikim kaardimäng

Minu päev algas juba pool üksteist hommikul. Kappasin kasiinosse kohale ja sain esimese hooga enne turniiri veel pooleteise tunni pikkuse koolituse ekspert Karev Tralla käest. Ma püüdsin tohutult kogu jutuga kaasas käia ja mitte liiga rumalana paista, aga infot oli palju ja muidugi läks vahepeal ka minu mõte rändama (kell oli kümme, halloo). Küll aga oli sellest infost mulle tohutult abi ja ma nägin seda mängu hoopis teises valguses. Näiteks panin ma palju rohkem tähele teiste mängijate kehakeelt ja valisin palju hoolikamalt, milliseid käsi üldse mängida. Ka pauside ajal antud nõuanded rakendasin koheselt oma mängu ja ennäe imet - see toimis! Kui mängu algus ei saanud ehk eriti vedama, siis ei saanud mingi hetk enam pidama. Siis toimus ka minus endas paraku murrang. Olin aktiivselt mänginud juba neli tundi ja ma olin täiesti kurnatud. Füüsiliselt liikumist küll ei toimunud ja me olime kõik seal kramplikult tundide viisi vaid koos istunud, aga vaimselt olin ma täiesti läbi. Pokker on niivõrd intensiivne ja strateegiline mäng ning nõuab pidevat mõtlemist ja analüüsimist. Ma ausalt imestan, kuidas nii mõnigi samal ajal veel alkoholi tarbida jaksas! Müts maha, mina olin peast sooda ja ma jõin ainult vett. Ühel hetkel tundsingi, et ma lihtsalt ei jaksanud enam mängida. Jalad olid kanged ja surisesid, kõht korises, pea huugas otsas. Andsin mõtteis alla ja otsustasin, et loobun ning lasen end välja mängida. Universumil olid aga teised plaanid. Mul ei olnud palju žetoone. Mängu lõpp tundus nagu käegakatsutav. Paar kätt veel ja siis lükkan kõik sisse ka, tulgu, mis tuleb. Ja siis ma võitsin. Ja võitsin jälle. Võitsin lausa nii, et teine mängija pidi mängust lahkuma. See oli nii magusvalus tunne, sest ma tundsin tohutut heameelt enda võitude üle, ent samas valdas mind selline väsimus, et pigem tundus see kummi venitamisena. Vaatasin kella - ahhaa, olen juba viis tundi siin mänginud! Turniiri lõpuni on veel viis ja pool tundi. Surm on silme ees. Mis nüüd siis saab? Võrreldes nüüd esimest ja teist live turniiri, siis viimasest jäid minuga vaid positiivsed emotsioonid. Ma ei olnud nii hirmul, ma ei olnud krampis ja nüüd ma reaalselt teadsin, mida tegema pean. Võrreldes eelneva korraga valdas mind paanika asemel rahu ja enesekindlus, ma siiralt nautisin mängu ning kuigi ma olin lõpuks täiesti räbal, on mul niivõrd hea meel, et ma sellest osa sain võtta. Mäng läks üsna kiiresti ja mul oli nii tore koos teiste naistega seal olla! Kes mind ära tundsid ja minuga rääkisid, aitäh teile. Tegite tuju heaks kohe! Kui sinulgi tekkis huvi pokkeri põneva maailma vastu, siis uudista lähemalt siit 30.11 ehk teisipäeva õhtul kell 20.00 toimub OlyBeti pokkeritoas viimane Eesti naiste pokkeriliiga 2021 kvalifikatsioon.