Kuidas kogukonnamudelite analüüs viis oma küla arendamiseni

Kinnisvaraarendaja ja ettevõtja Simo Santeri Virtanen on aastaid otsinud vastust küsimusele, kuidas inimesed tegelikult elada tahavad. Selle käigus on ta jõudnud selgete arusaamadeni, mis päriselt toimib – ning mis mitte. Täna rakendab ta neid põhimõtteid omaenda arenduses, ehitades küla, mis ühendab individuaalse vabaduse, vastutuse ja koostöö.

Otsing, mis viis oma tee leidmiseni

Simo Santeri Virtanen jõudis küla loomiseni läbi isikliku otsingu, mitte valmis ideoloogia. Tema huvi ökokülade vastu sündis soovist leida toimiv elukorraldus, kuid kogemused viisid ta kiiresti kriitilisema vaate ja selgete eelistusteni. „Minu esmane ootus oli elada ühiskonnas, mis tugineb koostööl, teineteise mõistmisel ja vabadusel luua omale sobivat elukutset,“ selgitab ta.

Tema jaoks oli oluline ka varajane kokkupuude tööeluga väljaspool pereettevõtet. „Minu esimene töökogemus väljaspool perefirmat oli üks tööpäev restoranis teenindajana. Mõni võib naerda, et üks päev, aga minule piisas sellest, et mõista – ma soovin elada oma elu võrdse partnerina, mitte ülemuse alamana.“

Just selline vabaduse ja vastutuse kombinatsioon tundus talle esialgu ökokülade idees olemas olevat.

Mitte iga kogukond ei toimi

Ökokülade ja kogukondade maailmaga süvitsi minnes hakkas Virtanen eristama erinevaid mudeleid. „Ökokülad tundusid täpselt selline formulatsioon, sest seal elavad inimesed on valinud olla oma elu isandad või emandad,“ ütleb ta, kuid lisab täpsustuse. „Esineb ka erandeid, mis pöörlevad ümber kultuse.“

Tema jaoks on oluline vahe praktilise elukorralduse ja ideoloogiliste struktuuride vahel. „Minu peamine töö on inimestele selgitada, et vaimsed kogukonnad või sektid on eraldi nähtus, mis mind kui arendajat ei huvita.“

Virtanen tõmbab paralleeli: „Vaimse isanda omamine on täpselt sama, kui on tööjuures ülemus.“

Skeptiline ühisomandi suhtes

Kuigi Virtanen ütleb, et ta ei kahtle süsteemides tervikuna, on tal selge seisukoht ühisomandi suhtes. „Tean lihtsalt, et minule ei sobi nähtused, mis baseeruvad absoluutsel ühisomandil – kõik kuulub kõigile,“ lausub ta.

Seda seisukohta on mõjutanud ka isiklikud kogemused ja kohtumised inimestega erinevatest süsteemidest. Ta meenutab tutvusi Iisraeli kibutsides kasvanud inimestega. „Seal kasvasid lapsed üles nii, et puudus konkreetne ema või isa, vaid kõik kogukonna liikmed olid lapsevanemad. Selle primaarse sideme puudumise tõttu olid mu tuttavad väga traumeeritud.“

Sarnased ajaloolised kogemused mõjutavad tema hinnangul ka Eesti suhtumist kogukondadesse. „Sarnane süsteem oli ka Eestis ja NSVL-is, mis on andnud kogukondadele väga halva maitse juurde.“

Mis päriselt töötab?

Aastate jooksul on Virtanen külastanud kümneid külasid ja kogukondi üle maailma. Nende põhjal on tal välja kujunenud üsna konkreetne arusaam toimivast mudelist. „Ühine joon on alati eraomand, mis annab väga pikaajalise vaate tulevikku,“ ütleb ta.

Ta toob näiteid nii Eestist kui välismaalt. „Valgamaal Taheval loodi Parmu ökoküla vajadusest koos majandada loomi. See tõi piirkonda noori inimesi juurde ja tekitas sisserände.“ Taanis on tema sõnul loodud sarnaseid lahendusi ka riigi toel. „Enamus kodusid kuuluvad eraomandisse, samas on sotsiaalmajad ja üüripinnad neile, kes soovivad külaelu proovida.“

Lisaks kirjeldab ta toimivate külade praktilisi lahendusi. „Paljudes külades palgatakse paar aednikku, kes kasvatavad kogu külale toitu, ja suuremate tööde jaoks tehakse talguid.“

Küla ja kommuuni vahe

Virtaneni jaoks on kommuuni ja küla erinevus põhimõtteline. „Kommuunid on minu jaoks ideoloogiliselt laetud kohad, kus elatakse ilma eraomandita. Olen näinud neid mitmeid ja mulle ei ole mitte ükski istunud,“ ütleb ta.

Tema hinnangul võivad need toimida lühiajaliselt, kuid mitte pikemas perspektiivis. „Alguses reklaamitakse rõõmu ja koosolemist, aga pikas plaanis inimesed lähevad tülli ja asi ei toimi.“

Küla on tema jaoks midagi muud. „Küla on koht, kus sul on sinu enda kodu. See võib olla eraomand või pikaajalise lepinguga, aga inimesel peab olema oma ruum.“ Ta rõhutab ka sidet maaga. „Isegi kui inimene midagi ei kasvata, on ühendus oma kodumaaga tähtsam kui maja ise. Kõik algab sellest õunapuust koduaias.“

Oma pesa ehitamine kui loomulik vajadus

Virtanen näeb oma kodu loomist kui inimese loomulikku vajadust. „Iga inimene on instinktidel toimiv olend, kelle üks primaarsemaid vajadusi on oma pesa ehitamine,“ ütleb ta. Ta toob paralleeli nii laste kui ka pereloomega. „Lapsed ehitavad onne ja mängivad kodu. Kui naine jääb lapseootele, tekib tugev pesapunumise vajadus – turvatunne muutub keskseks.“

Seda vajadust illustreerib ta lihtsa näitega: „Kujuta ette, et sinu kodu käib keegi, kes ei pese ennast ja magab sinu voodis. See näitab, kui oluline on oma ruum.“

Mida inimesed tegelikult vajavad?

Virtaneni sõnul on inimeste põhivajadused üsna universaalsed. „Inimesed vajavad ümberringi inimesi, kes neid mõistavad, tugevat tungi midagi teha ja perekonda,“ leiab ta.

Tema hinnangul annab oma maa ja kodu inimesele loovuse ja tähenduse. „Tükike kodumaad annab loomingulise vabaduse ja võimaluse luua midagi, mis jääb alles – olgu see arhitektuur või aed.“

Samas ei näe ta loomisprotsessi üksinda. „Üksinda millegi loomine on tühi ilma, et keegi teine seda kogeks. Seetõttu rõhun alati koostööle.“

Otsus ise luua

Kuigi soov luua oli olemas varakult, ei jõudnud Virtanen kohe tegudeni. „Ma olen alati tahtnud ise kõiki asju kogeda, aga kooliajast sain kaasa palju hirme – „nii ei tohi“, „sa ei oska“,“ ütleb ta. Nendest piirangutest ülesaamine võttis aega. „Pidin aastaid tegelema, et jõuda arusaamani, et ma võin luua kõike, mida ma soovin.“

Tema jaoks muutus oluliseks ka loomise ulatus. „Kui ma loon ainult iseendale, siis see on lühinägelik. Kui loon perele või ühiskonnale, siis näen kaugemale.“

Küla, mida ta täna ehitab

Täna arendab Virtanen Lääne-Harju valda 37 krundiga küla. Tema sõnul tuleb eristada ideaali ja tegelikkust. „Minu ideaal on küla, mis on 100% looduslikest materjalidest, allergiavaba ja loob sügava turvatunde. Kui ma saavutan 30% sellest, olen rahul,“ ütleb ta.

Praktikas tähendab see konkreetseid lahendusi. „Praegune küla näeb välja avarate võlvkaartega mätasmajad, mille kõrvale on võimalik ehitada peamaja. Igale krundile tuleb vähemalt üks 60ruutmeetrine mätasmaja.“ Lisaks arendatakse välja taristu ja funktsioonid. „Ehitame 37 krunti, rajame puurkaevud, reoveekäitluse ja soovime luua külamaja. Tahame müüa teemakrunte – näiteks hobusepidajale, külapoe pidajale või majutuse pakkujale.“

Tema sõnul on selline arendus alati kompromiss. „Igasugune suurem looming koostöös investorite, ehitajate ja klientidega on kompromiss, mis annab ka elule maitse.“ Samal ajal mõtleb ta ka turvalisusele. „See lahendus võimaldab ehitada pommivarjendeid ja luua turvatunnet kriisiaegadel.“

Kellele see on mõeldud?

Virtanen kirjeldab selgelt ka sihtgruppi. „Ideaalis võiksid sinna kolida inimesed, kellele on oluline turvatunne, pereväärtused ja kellel on natuke pööraseid mõtteid nagu mul,“ selgitab ta.

Lisaks näeb ta rolli haridusel ja ühisel tegevusel. „Külamajas võiks toimuda kodukoolil põhinev tegevus, seminarid ja koolitused. Me ootame lasterikkaid peresid ja inimesi, kes soovivad ühiskonda arendada.“

Suurem eesmärk

Virtaneni ambitsioon ulatub kaugemale ühest külast. „Ma kavatsen ehitada veel kümneid kui mitte sadasid külasid.“  Tema laiem eesmärk on muuta otsustamise tasandit. „Soovin, et ühiskonnas toimuksid tähtsad otsused rohujuuretasandil, mitte tsentraalsest võimust.“

Ta näeb ka väärtuste muutust. „Soovin, et inimesed tuleksid rohkem tagasi loodusega koostööd tegema ja unustaksid utoopilised individualistlikud plaanid.“

Lõpuks taandub tema mõte lihtsaks: „Soovin näha rohkem koostööd, armastust oma ligimeste vastu ja soovi olla oma elu peremees või naine.“