KOGEMUSLUGU! Kaks kuud higi, verd ja pisaraid ehk kuidas ma pokkerit mängima õppisin

123rf.com

Buduaar

Brit Suurraid

Uskumatu, aga tõsi - minu suurejooneline kahe kuu pikkune pokkeri eksperiment on tänaseks läbi saanud. 9 online turniiri, 2 live turniiri, suurejooneline finaal ja lugematu arv tunde on lennanud justkui linnutiivul ning toonud mind detsembrisse ja rikastanud minu mänguoskusi nii, et ma võin päriselt öelda, et ma oskangi pokkerit mängida!

Esmapilgul maailma kõige keerulisema kaardimänguna tundunud pokker ei olegi tegelikult nii hirmus, kui sa reaalselt tead, mis sa teed ja saad aru, mida tähendavad kasutatavad mõisted. Kuigi ma ei võitnud kordagi rahalist auhinda ja finaal lõppes minu jaoks üsna kiirelt, tundsin ma protsessist tervikuna siiski rõõmu ja sain väga palju uusi teadmisi.

Tunnistan ausalt, et sisenesin siia eksperimenti üsnagi enesekindlalt. Mis see siis ära ei ole üks kaardimäng selgeks õppida? Olen ju ennegi korra-paar seda mänginud ja isegi mõne käe võitnud, kindlasti jõuan ma sinna 50 parima sekka! Mida aga ma ei osanud oodata, olid teised mängijad ja nende uskumatult hea tase. Esiteks polnud mul õrna aimugi, et meil on Eestis selline naiste pokkeriliiga ja et selles osalevaid mängijaid on suisa nii palju. Kõige esimene kiire koolitus, mille ma sain, lõi mu pea totaalselt sassi ja eesootavad turniirid tundusid suisa hirmuäratavad. Tänaseks ei valmista online keskkonnas mängimine mulle aga mitte mingit raskust ja ma lausa mõtlen, et iseseisvalt edasi mõnest turniirist osa võtta. Live’s mängimine ehk kasiinos kohapeal on endiselt õrnalt kõhedusttekitav, aga samas nii palju põnevam ka. Kui mul peaks see võimalus veel kunagi tekkima, haaraksin sellest kinni küll.

Rääkides sellest alustaja enesekindlusest, siis peale esimest turniiri kadus see täielikult. Tundsin, et olen justkui pea ees täiesti tundmatus kohas vette hüpanud. Täielik võhik, kes asjast mitte midagi ei jaga. Mida aga aeg edasi, seda paremaks läks ka mu enda mänguoskus ja ma ei kartnud enam. Mu mäng oli suures pildis üsna tagasihoidlik, sest olgem ausad, ma olin ikka äpu! Kui aga juba viimast turniiri meenutada, mis oli minu viimane võimalus finaali pääsemiseks, oli see ikka täiesti öö ja päev võrreldes kõige esimesega. Agressiivsete mängijate vastu minnes ei saa paraku lõpuni hall hiireke olla, nii et ka mina proovisin julgemaid samme astuda ja paaril korral see isegi õnnestus! Esmakordselt tabasin end keset mängu #1 positsioonilt ja sattusin nii õhinasse, et tegin lausa enda arvuti ekraanist pilti. Ajalooline hetk siiski!

Pingutasin, mis ma pingutasin, aga hädavajalikku finaallauda ma ei jõudnud. Minu mäng lõppes 21. positsioonil, mis on kõige kõrgem koht, kuhu ma terve turniiri vältel jõudsin, nii et võib öelda, et arenesin vist küll. Kuigi esialgu olin ma veendunud, et see tähendas ka minu jaoks mängu lõppu, olid saatusel teised plaanid. Suure osalejate arvu tõttu ja naiste tungival soovil tuli seekord Olympic vastu ning lisas finaalturniirile veel ühe lisalaua kümne mängijaga ehk kokku osales 60 parimat. See andis ka minule võimaluse siiski sisse lipsata ja ihaldatud kingikott saada. Minu finaalturniiri käekäigust saad aga lugeda juba eraldi artiklist!

Kokkuvõttes võib öelda, et muidugi ei olnud see eksperiment koguaeg pidu, lust ja pillerkaar. Tuli ka ette õhtuid, kus ma olin tõeliselt väsinud ja ei viitsinud üldse mängida. Tuli ette hetki, mil see mäng mul närvi korralikult mustaks keeras ja lausa vihale ajas. Esimene mäng kasiinos oli minu jaoks tõsine emotsioonide Ameerika mägi ja üleüldse sain ma selle kahe kuu jooksul korduvalt mõelda, et miks ma sellega üldse nõustusin? Miks ma isegi arvasin, et ma võiksin selles hea olla? Pokker on nõme ja ma olen liiga loll selle jaoks, kõik teised on ju nii targad ja osavad! Samas oli ka muidugi palju neid hetki, kui ma tõeliselt rõõmustasin ja iseenda edu üle uhkust sain tunda. Need on vaid mõned killud mõtetest, mida ma selle eksperimendi käigus mõlgutasin.

Kui ma midagi sellest endaga kaasa võtan lisaks mänguoskusele ja kõigile kasulikele teadmistele, siis on see mõte, et tegelikult ei peagi sa kõike koheselt perfektselt oskama, selleks et seda nautida. Lihtsalt mängi, lõbutse ja tee täpselt nii hästi, kui sa oskad! Ma alustasin praktiliselt null teadmistega ja täna tunnen ma suurt õhinat, et mõne teise oskajaga koos ühel päeval mängida. Mul on tohutult hea meel, et just mulle anti võimalus selles projektis kaasa lüüa ja loodetavasti ei visata mind nüüd ka nendest Facebooki gruppidest välja.

Jään endiselt seisukohale, et kuigi pokker on peamiselt siiski oskustepõhine ja strateegiamäng, on sul vaja ka õnne. Ilma selleta ikka kaugele ei purjeta. Kellel vähegi huvi selle maailma vastu tekkisin, julgustan proovima! Seltskond on tore, mäng keerukas, aga õpitav, ning tore ajaviide on garanteeritud! Kui mina sellega juba hakkama sain, siis saab igaüks.