NULLIST PEAAEGU TIPPU! Eesti naiste pokkeriliiga finaal jääb pikaks ajaks meelde

Pingutasin, mis ma pingutasin, aga kuna minu lõplik edetabeli koht ei mahtunud esimese 50 ridadesse, olin ma esialgu arvamusel, et peale viimast online turniiri minu teekond lõpeb. Esmakordselt aga naisteliiga ajaloos tehti muudatus ja lisati juurde veel üks laud 10 osalejaga, nii et ma suutsin ka oma teise eesmärgi saavutada ja finaalis kaasa mängida! Tänavu osales Eesti naiste pokkeriliigas kokku 124 naist ja erand finalistide arvu sel aastal suurendada tehtigi just mängijate ettepanekul, kuna liigas osales viimaste aastatega võrreldes palju rohkem naisi (2019. aastal oli 86 ja 2020. aastal 68 mängijat). See kõik tähendas, et laupäevasel finaalturniiril olin kohal ka mina! Kell 12 oligi avapauk ja koheselt kasiinosse sisenedes ootas kõiki naisi klaasike mulli tervitusjoogina. Seejärel, kui sa oma koha üles leidsid, vaatas vastu kuhi erinevaid auhindu: mitu erinevat jooki, noorendavaid näokreeme, Buduaari ajakiri, Olybeti mängukaardid, natuke söödavat ja palju muud. Kuna minu algstäkk ehk žetoonide hulk oli võrdlemisi väike, kõigest 6500 võrreldes esikoha 34500-ga, siis ei hellitanud ma erilisi lootusi, et kaugele jõuan. Lisaks istus minu lauas väga mitu eriti oskuslikku mängijat, seega võtsin juba eos endalt pinge maha ja otsustasin, et tuleb, mis tuleb. Peamine, et ma kohe esimesena välja ei lendaks! Seda õnneks ei juhtunud ka ja kuivõrd mängijaid oli lõppude lõpuks 58, suutsin ma peale kolme tunnist mängimist lõpetada 43. kohal. Mis pole ju üldse paha täieliku algaja kohta! Nendele mängijatele, kes veel kaugemale jõudsid, olid lookas auhinnalaual veel erinevad üllatused varuks, aga kuna ma kahjuks ise selleni ei küündinud, ei oska ma ka kommenteerida, mida seal täpselt leidus. Rõõm on aga näha, et pokkeri vastu nii palju inimesi huvi tunneb ja seda pingutust ka toetatakse ja hinnatakse. Kasiino ise juba hiilgas jõulusäras, aga peamised tähed olid siiski need naised. Juba ainuüksi grupipildi tegemine oli keeruline, sest meid oli lihtsalt nii palju! Kuigi minu finaalturniir ei läinud üldse nii edukalt kui ma oleks lootnud ja ma tahtsin palju kauem mängus olla, ei olnud seekord õnn minu poolel ja üsna väikese stäkikuhjaga ma kaua vastu ei pidanud. Kohustuslike panustega veritsesin ma vaikselt tühjaks ja ühel hetkel teadsin, et pean kõik mängu panema, sest muidu pole mul ühel hetkel enam midagi järel. See hoop sai ka mulle saatuslikuks, aga ju siis pidigi seekord nii minema. Järgmisel aastal tuleb lihtsalt paremini teha!