“OLEN PAANIKAHOO käigus kohviku laua all pugenud ja arvanud, et sinna ma suren”

Ärevushäirete all kannatav naine pani kirja oma ilustamata mõtted, millest võib ehk nii mõnigi naine abi ja toetust leida.

"Esmapilgul tundub see ju veidi veider eks? Olla tänulik enda depressiooni eest. Tunda, et kogetud ärevus, paanikahood ja madalseisud ei olnud karistus? See tundub veider, sest need on ju negatiivsed asjad ja nende eest tänulik olla ... on kentsakas.
Ometigi ... ma olen tänulik. Olen tänulik enda elu mustemate kuude ja aastate eest. Tänulik, et olen paanikahoo käigus kohviku laua alla pugenud ja arvanud, et sinna ma suren. Olen tänulik ärevuse eest, mis on mind saatnud peaaegu terve mu elu ja ilmselt saadab tihti ka edaspidi. Olen tänulik kogetu eest, sest kuigi olen soovinud väga, et mu elu lõppeks, on see läinud edasi ja andnud mulle täiesti uue hingamise, vaatenurgad ja kogemused.
Kas ma sooviksin seda kõike kellelegi teisele? Ei. Kas ma tahaksin seda uuesti läbi teha? Ei. Aga kui see juhtub, siis tean, et saan hakkama.
Kõik need päevad, mil otsisin lootusetult vastuseid ja valikuid, kõik need hetked, mil soovisin mitte ärgata, kõik need hommikud, mil isegi hambapesuks polnud energiat ... need kõik on mulle täna andnud võimaluse pakkuda tuge ja mõistmist neile, kes praegu nii tunnevad. Ma ei oska neile alati öelda õigeid sõnu, ma ei saa pakkuda lahendusi ja imerohte aga ma saan kinnitada: sa ei ole üksinda, sa ei ole imelik, sa ei ole imelik, sa ei ole vale, sa ei ole süüdi. Sa oled inimene ja depressioon on haigus, mitte kogu sinu saatus ja olemus."

View this post on Instagram

A post shared by Kristi (@varikkristi)