Alan Durier: Minu kogemus – vastuhakk hallidele tulnukatele

18 kommentaari
Alan Durier: Minu kogemus – vastuhakk hallidele tulnukatele

Tere, lugejad. Otsustasin tulla tagasi nn ulmevaldkonda, kus elavad kõik erinevad kapitulnukad ja kapivaimud. Oleks aeg tuua need lood nüüd kapist välja. 

Tere, lugejad. Otsustasin tulla tagasi nn ulmevaldkonda, kus elavad kõik erinevad kapitulnukad ja kapivaimud. Oleks aeg tuua need lood nüüd kapist välja. 

Mõtlesin teemat, millest teile seekord kirjutada, ning avastasin, et polegi teile rääkinud oma kogemustest. Enda meelest ma kirjutasin nendest kõige esimesena, aga tuli välja, et see oli nüüd küll vale mälestus. Pole tõesti kirjutanud kõige tähtsamast – enda füüsilistest kogemustest. Ma ei räägi siinkohal unenägudest, kuulujuttudest või fantaasiatest, vaid tõesti 100% oma kogemustest!

Eelnevalt mainin ära, et olen kokku puutunud hallide tulnukatega mitmeid kordi varemgi. Olin siis koolipoiss ja elasin Meriväljal. Nad käisid mind tavaliselt öösiti äratamas. Mina talitlesin teistmoodi – ma ei avanud oma silmi, vaid piikasin vaatenurka silmapilust. See võimaldas mul siiski jätkuvalt teeselda, et magan ja ei kuule neid, sest silmad olid justkui näiliselt kinni. Kuigi ma higistasin nende külaskäikude ajal jubedalt. Ma mängisin, et magan, ei liigutanud ning hingasin hästi aeglaselt. Silmapilust oli näha, et voodi ees seisab 3-5 väiksemat figuuri, kuigi ma nägin enamjaolt suuri musti  “putuka”-silmi. Mäletan, et iga kord peale nende silmade nägemist jäin ma magama ja kui ärkasin, oli juba hommik. Need külastuskäigud kordusid veel mitmeid kordi, ning ma ei teadnud, mis minuga toimub.

Kuid ma räägin teile sellest korrast, kui ma neid enam ei kartnud ja käitusin ootamatult. See oli kord, kus mul viskas nende terror üle ning ma hakkasin vastu sellele luupainajale.

Kellaaeg võis olla ühe-kahe ajal öösel. Ma magasin ning tundsin jälle, kuidas telepaatiliselt mind äratatakse, kuid silmi ma alguses lahti ei teinud, nagu ikka. Külm higi voolas ja värisesin, kuid seekord oli mul juba nii üle visanud, et ma tundsin tohutut adrenaliiniboosti hakkata sellele õudusele vastu. Ma ei kannatanud enam seda hirmutunnet välja. Kui varem püüdsin kõigest väest olla rahulikult, hingata vaikselt ja teeselda magamist, siis seekord ma hüppasin voodist üles ja lõin PLAKSTI silmad lahti ja… SEAL NAD OLID! 

Kolm või neli putuka-nukusarnast olendit. Pikad käed ja suur pea ning imelik kehakuju. Nad läksid paanikasse, sest ei osanud sellist käitumist minu poolt ette oodata. Üks oli päris minu lähedal voodi peal, kuid ma ei mäleta, kas lükkasin ta eemale või ta ise taganes hirmunult voodist. Igatahes panin toas ruttu lambi põlema ning nägin neid palju selgemalt. 

Nad hakkasid murdosasekundiga muutma oma välimust ja „karglesid“ paaniliselt mööda tuba, kuni neil esialgne välimus hetkega muutunud oli. Nad “transformeerusid” sekundite vältel nelja “koivaga” suurteks, kirjutuslaua suurusteks koduämblikuteks, kuid oli siiski aru saada, et ämblikud nad ei olnud. 

Märkasin silmanurgast, kuidas üks olenditest oli võimeline kinnituma seinale ning isegi jooksma hirmust üles laenurka. Kuigi ma nägin seda heal juhul ühe sekundi jooksul silmanurgast. Teised olendid liikusid paaniliselt toas ringi. Jooksin karjudes oma toast koridori. Karjusin ülemiselt korruselt ema ning ema tuli ruttu alla, minul silmad vett täis ja süda rinnust välja pekslemas. 

Läksime koos emaga minu tuppa ja seal ei olnud enam kedagi. See oli minu üks detailsemaid ja mäletamisväärsemaid juhtumeid hallide tulnukatega ning see on hetkel ka minu viimane mälestus hallide tulnukatega kohtumisest. Peale seda pole keegi mind, mäletamistmööda, külastanud. Siiani pole ma enam pidanud taluma ebameeldivaid külastusi oma magamistuppa. Ma ise arvan, et kuna ma suutsin psüühiliselt neist üle olla, siis nad enam tagasi tulla ei julgenud või pidasid mind liiga ohtlikuks. Ei tea, ega soovigi teada. 

Tutvustav 3-osaline dokumentaal youtube’is hallide tulnukate kohta siin

Jätkuvalt palun teil külastada hingemaailma saiti siin, mis kasvab ainult populaarsemaks. See on teile täiesti TASUTA hingetoit.

 

Kui Teil on kogemusi ufode, tulnukate, vaimudega ja paranormaalsete nähtustega, siis ootan Teie kirju oma e-mailile alan@hingemaailm.com või facebooki Alan Durier. Soovin teie küsimustele vastata ning teid valgustada. Keskendun sellele praegu nii palju kui võimalik. Saadan Teile kõigile eneseusku, head olemist, positiivsust ning armastust!

 

Alan Durier