Merle lugu: kleptomaania ehk miks ma varastan

Tere, mina olen kleptomaan. Kirjutan ja jagan oma elu kogemusi, et meid kleptomaane paremini mõistetaks. Kes veel ei tea, siis kleptomaan on inimene, kes varastab teiste asju, aga selle põhjuseks ei ole soov isiklikult rikastuda või teistele halba teha. See ei ole ka isiklik vajadus, mis paneb kleptomaani vargile. See on lihtsalt psüühiline haigus, mida enamus inimestel on väga raske mõista.

Olen selline olnud juba lapsest peale - varastasin midagi ja siis võisin selle täiesti vabalt järgmisel tänavanurgal maha visata või mõnele teisele lapsele kinkida. Mul ei olnud neid asju vaja.

Võib olla seda juhtus juba varem, aga ma mäletan, et suveti sai ikka käidud teiste inimeste aias vargil. Mina olin see julge, kes üle aia ronis maasikaid, kirsse, herneid ja õunu tooma teistele lastele. Ise ma neist eriti ei hoolinudki, võib olla mõne panin põske. Kooli ajal tuli mu kleptomaania esile aga juba pisut imelikumal kuju l- mul oli meeletu vajadus vaadata, mis on teiste inimeste taskutes. Tihti jäin kooli hiljaks ainuüksi sellepärast, et mind erutas mõte teada saada, mis on kuskil tasuks. Kuna hilinedes sain üksi garderoobis toimetada, siis venisin kooliteel ja ootasin et kell juba heliseks. Kui tund oli alanud, siis sobrasin teiste taskutes ja võtsin sealt asju. Mu lauasahtlid kodus olid täis igasugu teiste inimeste asju alustades koduvõtmetest ja üksikutest sokkidest õpetades nätsude ja kirjaklambritega. Mõnikord jäin ka emale vahele, aga üldiselt jäi ta uskuma, et olin selle asja leidnud võ kellegi käest saanud. Kooliaeg möödus peaaegu valutult, sest välja arvatud üks olukord ei pidanud ma kunagi oma pisivarguste eest vastutust võtma. See olukord juhtus viimases klassis, kui ma jäin vahele kooli kohvikust nugade ja kahvlite väljavedamisega ning kui koristaja avastas, et mu jalanõude kapi sussikotis on vahetusjalanõude asemel hoopis kokku 28 nuga, kahvlit ja lusikat. Kui see avalikuks tuli, siis klassikaaslastest keegi muidugi ei saanud aru, et tegu võib olla haigusega - nad vaid naersid ja lõid minuga patsi, kui haige huumorisoon mul on. Ainuke, kes soovis minuga rääkida ja mainis võimalikku kleptomaaniat, oli klassijuhataja. Selleks ajaks ma ise juba teadsin, et olen kleptomaan, kuid jätsin alati mulje, et tegin lihtsalt nalja. Seda jäid uskuma ka mu klassiõed, kes mõnikord külla tulles enda asju minu kodust leidsid. Küll ma vabandasin välja, et võtsin mingi asja kogemata, või siis väitsin, et ta oli ise selle maha unustanud.

Tõsised probleemid algasid pärast kooli. Siis hakkasin varastama kauplustest ja loomulikult ka peretuttavate kodudest. See tunne, see erutus ja adrenaliin on nii mõnus, mis minus pulbitsema hakkab, kui mõtlen, et mida ja kuidas ma täna varastan. Ma ju tean, et see pole õige, aga keskmiselt korra nädalas ma murdun ja teen seda jälle. Ütlen endale, et see on viimane kord ja hirmutan end igasugu koledate asjadega, mis kõik minuga juhtub, kui ma veel seda teen. Aga ikkagi ei suuda ma vastu panna. Olen kõrgharidusega ja heal töökohal olev naisterahvas ja tassin koju asju, mida ma jõuaksin iga kell ka ise osta. Ma tunnen kohutavat häbi (nendel hetkedel, kui see väike saatan minu sees ei sunni mind varastama), aga üldjuhul pole minus jõudu, et oma haigust tunnistada teistele inimestele, neid enda eest hoiatada ja asju tagasi viia. Mõned korrad olen siiski asju ka tagastanud, aga nähes, kui suures segaduses inimesed sellest on, ning kui palju küsimusi neil tekib, siis ma tunnen, et on kergem elada oma saladusega.

Kaks korda olen oma vargusega ka politseisse juhtunud, aga need mõlemad korrad juhtusid välismaal. Viis korda olen alustanud ka raviga, aga kõik need korrad on toonud vaid ajutist leevendust, kuid mitte lõpplikku lahendust. Olen käinud nõia juures, kaardimoori juures ja holistilises teraapias - miski pole seda välja ravinud. Kõige pikem paus on olnud poolteist aastat - see oli ajal, mis sain emaks ja polnud lihtsalt aega eriti kodust väljas käia. Seejärel aga tuli taas selline saatanlik tunne sisse ja ma libastusin lubades endale, et teen seda vaid ühe korra - vanade aegade mälestuseks. Loomulikult ei jäänud see kord viimaseks.

Ma lugesin kuskilt, et kleptomaania on keskmiselt igal kolmesajandal inimesel, seega pole see sugugi nii harva esinev haigus. Uskuge, ma ise olen nii õnnetu. Ma ju ei taha selline olla, aga ma ei ole saanud ka abi. Ma tean, et te mõistate mind hukka, eks tehke siis seda. Ka ma ise vihkan ennast selle pärast. Aga teadke, et oma südames ma ei ole varas ega pätt, vaid üks õnnetu hing, kes just kui saaks korraldusi kuskilt mujalt.

Buduaarile Merlelt

PS! Kui sul on oma lugu või ülestunnistus, mida tahad meiega jagada, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.