Mida võiksid täiskasvanud lastelt õppida?

Inimese elus ei ole mitte ainult üks, vaid mitu lapsepõlve: kogetakse enda, oma laste, lastelaste ja kui veab, ka lastelastelaste lapsepõlve. Osaliselt sõltub meie enda lapsepõlv sellest, milline oli meie vanemate lapsepõlv. Vanemlikud tõekspidamised kanduvad põlvkonniti edasi, küll ajaga kohanedes ja muutudes, jäädes aga tavaliselt suuresti päritavaiks.

Lapsed aga õpivad erinevail teil kõrvale hiilima reeglitest, millele allumist vanemad neilt eeldavad ja sageli sähvivad kahe osapoole vahel pinged. Olukorra põhjuseks võib olla see, et vanematele on eeskujuks ebaõige mudel. Kui me lapsevanemana püüame astuda oma vanemate jälgedes, hoides meeles nende õpetusi, võime hakata põlistama ajast ja arust käitumismalle. Palju paremale äratundmisele võib jõuda hoopis nii, et püüame tegelikkuses uuesti läbi eldada oma lapsepõlve, meenutades, mis tunne oli olla vanemlikku hoolt vastuvõttev osapool.

Lapse vaatenurga meenutamine annab meile otsekohe eeliseid. Hakkavad meenuma asjad, mis jätsid sügava mulje, mis meid rõõmustasid või kurvastasid. Kui sul on lapsed, püüa end mõelda ka nende olukorda, jälgides, kuidas nad elu ootamatustega kohaneda püüavad. Käi mõttes üksikasjalikult läbi nende päevased tegemised. Osasaamine lapsepõlve süütutest seiklustest, selle asemel, et näha vanemarolli vaid kaose ärahoidjana ja korralooja seisukohast, on vägagi nauditav. Oma laste kaudu saame taasavastada oskuse näha maailma imelisust. Nende meeled on erksad, nende mälestusi ei tumesta ahistuse vari ega harjumuste jõud.

Oma järglastega ringi reisides võiksime neid pidada gurudeks, kes õpetavad meid nägema ümbritsevat uuest vaatepunktist. Psühholoogide arvates suhestuvad imikud ja väikelapsed kiiremini endast vanemate laste ja noorukitega, kui täiskasvanutega. Täiskasvanuks saades lämmatame eneses lapse, sest suurte maailmas peetakse lapseea otsekoheseid, kompromissituid tõekspidamisi mitmeti vastutustundetuiks või lapsikuteks. Ometi on elu vahetu kogemine, nagu seda suudab laps, pingetest vabanemise põhiline eeltingimus.

Täiskasvanutena kaldume eelistama neid, kellele me  meeldime, oleme vastuvõtlikud meelitustele, muretseme oma sõnade ja välimuse pärast, mängimine tekitab vastumeelsust ja entusiasmi või emotsioonide väljanäitamine on seotud raskustega. Kivistunud harjumuste kihid on lapse meie hinges justkui sisemise soomusrüü alla matnud. Meie ülesandeks on see soomusrüü, mis lahutab meid maailma tõelisest tajumisest ja täisväärtuslikest inimsuhetest, nüüd maha koorida. 

Kui veedame aega laste seltsis, õpime neilt, kuidas vabaneda täiskasvanuea kõige hullematest harjumustest, võib sellise sisemise puhastamise protsess kulgeda palju valutumalt.

allikas: M. George "Learn to relax"

Triin Tisler