Annemai võrgutab: müstiline 1500 € ja miks ma vahepeal bloginud pole

6 kommentaari
Annemai võrgutab: müstiline 1500 € ja miks ma vahepeal bloginud pole

Tere naised, vabandan, et ma vahepeal kadunud olin. Ütlen ausalt – lihtsalt ei olnud inspekat ja elu oli lõbusam kui arvutis istumine. Veetsin jõuluaja pere keskel ja tõttöelda ei ole ju kogu aeg huvi meestele ja meestest mõelda ja kirjutada. Aga natuke ikka oli ka ja nalja on ka vahepeal saanud. 

Tere naised, vabandan, et ma vahepeal kadunud olin. Ütlen ausalt – lihtsalt ei olnud inspekat ja elu oli lõbusam kui arvutis istumine. Veetsin jõuluaja pere keskel ja tõttöelda ei ole ju kogu aeg huvi meestele ja meestest mõelda ja kirjutada. Aga natuke ikka oli ka ja nalja on ka vahepeal saanud. 

Elu on ikka nii huvitav. Lugesin täna oma esimest postitust ja plaane. Täna aga pean tõdema, et mingeid eesmärke oma suhete osas seada on natuke mõttetu, sest elus läheb ikka nii, kuidas saatus tahab, mitte nagu sina plaanid.

Nagu ikka, on jõulude ja uue aasta vaheline aeg vallalistele kõige igavam. Niisiis sai esimesel jõulupühal end vanalinna peale lohistatud. Käisime ühest pubist teise, kuni jooksime kokku kursavendadega, kes ühes järjekordses pubis istusid. Sealt muidugi läks pidu edasi kellegi rikaste vanemate tütre tornmajas asuvasse lahmakasse korterisse. Peol oli vist umbes 50 inimest, igatahes oli neid väga palju. Ma arvan, et kui keegi üksik inimene endale nii suure korteri on muretsenud, siis on sinna pinna peale sisse kodeeritud avalike pidude korraldamine :). Oma kodu ma küll poolvõõraste inimeste kogunemispaigaks teha ei tahaks, aga antud juhul mulle see sobis, et rikkur oma tütrele selle arutult suure pesa soetanud oli. Sain tuttavaks ühe tõesti toreda kutiga, ütleme, et ta nimi on Karl. Ajasime suurema osa ajast kahekesi juttu, ja kui kell oli viis hommikul, siis otsustasin end kodupoole sättida. Haarasin oma mantli ja hakkasin just välja astuma, kui Karl pakkus end saatjaks. Loomulikult olin ma nõus.

Karl saatis mind taksoni ja nõustus mind sellega koju viima. Taksos aga avastasime, et tal on taskust telefon ja rahakott kadunud. Ja kas te kujutate ette – selle asemele oli tekkinud kummiga kinni pandud rahapakk, kus oli 20stes 1500 eurot. Naersime ja mõtlesime, et tänapäeva vargad on ikka väga imelikud ja Karl tegi kerge arvutuse, et kui dokumentide taastamine, kadunud raha ja uue telefoni ost kokku arvutada, siis oli ta nüüd umbes poole summaga plussis. Imestasime ja naersime selle üle ja mõtlesime, et see ei saa olla mingi pärisvaras ning ju oli tegu sõprade tüngaga. Aga see 1500 eurot muutis meie öiseid plaane. Selle asemel, et koju magama minna, sättisime end hoopis vanalinna tagasi. Kell oli pool kuus ning uskumatu, aga pubid olid veel lahti ja rahvast täis. Hakkasime just riideid varna riputama, kui Karl karjatas: “Oh p..se! See pole minu jope!” Selgus, et jope, kus oli taskus sularaha ja mis nägi välja enam-vähem samasugune nagu Karli oma, oli hoopis kellegi teise oma. Mis omakorda tähendas, et Karli jope on kuskil kellegi teise seljas. See polnud enam sugugi nii naljakas ja Karl tegi kohe mitu telefonikõne ning pani kinni oma pangakaardid ja telefoni. Oma telefonile helistades aga selgus, et see on välja lülitatud. Ajasime öösel kell kuus kuskilt välja selle neiu telefoninumbri, kelle korteris pidu toimus, et uurida, kas Karli jope võis seal vahetusse minna, kuid tundus, et seal see siiski ei juhtunud. Seejärel hakkasime jälgi ajama, et kus ta eelnevalt käis ning kuhu võis jope jääda.  Jopejaht lõppes umbes kell 8, mil läksin koju magama. Ja kõige müstilisem on see, et  tänaseks on selles sündmusest kaks nädalat möödas ning Karli telefon ja rahakott jäidki kaduma. Ilmselgelt on dokumentide omanikku palju kergem leida kui rahapaki omanikku. Seetõttu pole Karl minu teada rahapakiga ka politseisse kiirustanud, et tundub, et see tema dokumente ja telefoni tagasi ei too.

 

Aastavahetuse veetsin ma Vabaduse väljakul. See oli väga lahe pidu ja mulle meeldis väga see, et sõltumata aasta suurimast peost nägin mina seal valdavalt kaineid inimesi. Aastavahetus on alati selline huvitav aeg, mil kõik sinu poolpeikad ja eksid taas kord enda ilmutavad ja sõnumi saatmiseks või helistamiseks põhjuse leiavad. Huvitavaid sõnumeid ja kõnesid sain minagi. Ühest tahaksin kohe pikemalt rääkida, aga seda siis ehk järgmisel korral, kui vahepeal midagi põnevamat ei juhtu.

Aastavahetuse pidu möödus mul samuti Karli seltsis. Me vist käime. Natukene ;).  Ametlikult saan nüüd vist väita, et käimas on minu eksperimendi esimene tõeline eksperiment, kus olen ühe kaaslasega kohtamas käinud juba kolm nädalat. Kas nädala pärast on see suhe läbi? Loodan et mitte, sest kuidagi nii on välja kujunenud, et oleme nautinud teineteise seltskonda seksivabalt ning tunnen, et oleme eelkõige väga head sõbrad. Ja minu eksperimendi reeglid ei käse ju sõpradest loobuda. :) 

Selle kolme nädalaga olen Karli päris hästi tundma õppinud ja taas kord veendunud, et kõik mehed on väga erinevad. Ma arvan, et minu eksperimendi kõige olulisem eesmärk ongi iseenda jaoks aru saada, mida ma tegelikult mehes hindan ja mis on oluline. Tihti juhtub meil naistel nii, et laseme enda pea segi ajada mingisuguste trikkidega – olgu selleks siis lilled, moosijutt, kena välimus või mingi muu ebaoluline detail, mis muljet avaldab (näiteks auto, töökoht, lõpetatud ülikool), aga abielludes ei kuulu need omadused kindlasti kümne olulisema hulka. Seetõttu katsun ma alati meeles pidada, et ma pean inimest tundma õppima enne, kui ma temasse ära jõuan armuda. Ja kui ma tunnen, et ma hakkan armuma, aga ei tunne meest piisavalt hästi, siis ma hakkan teda hoopis vältima ja suhtesse nn õhku sisse laskma, et ma endiselt kontrolliks end mõistusega mitte südamega. Kas ma olen armunud? Praegu mitte, aga eks elu näitab, mis saab.

 

Olgu teie elu 2014. aastal sama ilus ja õnnelik, nagu te seda teistele soovite!

Annemai