Disainiöö eriprogramm on sel aastal prantsuse aktsendiga

Lisaks toimub 29. oktoobril Disainiöö raames Prantsuse kultuuri- ja disainipäev, mille õhtutundidel koostöös Jazzkaare Sügisjazzi sarjaga tõlgendavad Rebecca Kontus, Taavo Remmel ja Tiit Kalluste Edith Piafi repertuaari uues ja vahetumas võtmes, viies publiku Pariisi kuldsete šansoonide maailma. Uurisime saabuvatelt prantsuse disainiekspertidelt, kuhu on valdkond tervikuna teel ning mida nad arvavad Eesti ja Prantsusmaa disainist.

JOSYANE FRANC: innovatsioon ei sõltu suurusest, vaid julgusest

Josyane Franc on Prantsuse disainiekspert ja Saint-Étienne’i kunsti- ja disainikooli ESADSE endine rahvusvaheliste suhete direktor. Disainiööl juhib ta 29. septembril Prantsuse kultuurile ja disainile pühendatud päeva.

Oled Eesti disaini pikka aega toetanud ja tutvustanud. Mis selles Sinu jaoks erilist on ning mida võiksid Eesti ja Prantsusmaa teineteiselt õppida?

Minu suhe Eesti disainiga algas 2000. aastal Helsingi disainimuuseumis armumisest esimesest silmapilgust. Nähtu avaldas mulle nii sügavat muljet, et otsisin üles nende tööde autorid ja kutsusin nad Saint-Étienne’i rahvusvahelisele disainibiennaalile. Eesti disaini juures köidab mind radikaalsuse ja poeetilisuse kooslus, mille juured ulatuvad nõukogude koolkonda, kuid mis on ümber mõtestatud läbi põhjamaise tunnetuse, huumori ja sügava loodussideme. Eesti väiksus ja paindlikkus  meenutab meile, et innovatsioon ei sõltu suurusest, vaid julgusest. Eesti disainerid võiksid ammutada inspiratsiooni Prantsusmaa tugevast lugude jutustamise oskusest, samal ajal kui meie võiksime õppida teie paindlikkusest ja koostööpõhisest lähenemisest. Minu unistus? Luua Prantsuse-Eesti ringdisaini platvorm, kus töötada välja kestlikke lahendusi.

Mida ootad tänavuselt Disainiöö festivalilt kõige rohkem?

Näitusi, töötubasid ja kogukonnapõhiseid ettevõtmisi, mis panevad disaini Tallinna linnaruumis päriselt elama. Minu jaoks on siiski kõrghetkeks rahvusvaheline konverents „The Future of Product Design/Tootedisaini tulevik“, kus teiste seas sellised disainieksperdid nagu Jean-Louis Fréchin Prantsusmaalt, Ilkka Suppanen Soomest ja Jaume Domenech Saksamaalt jagavad oma vaateid. Nende mõtted tehnoloogilistest muutustest, tehisintellektist ja kestlikkusest annavad kindlasti ainest inspireerivateks aruteludeks ning pakuvad valdkonnale konkreetseid suundi.

ISABELLE VÉRILHAC: ärge püüdke end rahvusvahelisemaks siluda, kohalikkus kõnetab

Isabelle Vérilhac on APCI projektide ja arenduse juht: sama agentuuri esindaja, kelle korraldatud France Design Impact Awardi näitus avatakse Disainiööl 28. septembril. Ta on ka ettevõtte Design with Isabelle tegevjuht ning Euroopa disainiühenduste katusorganisatsiooni BEDA endine president.

Mis tõuseb Sinu jaoks Eesti disainis esile?

Väiksust nähakse sageli piiranguna. Mina väidaksin vastupidist: see on eelis. Riigis, kus 1,3 miljoni elaniku kohta tegutseb ligikaudu 3000 disainerit, ei mõõdeta vahemaad disaineri, tootja ja ministeeriumi vahel mitte bürokraatlike tõkete, vaid telefonikõnede arvuga. Kui lisada riik, kus peaaegu kõik avalikud teenused on digitaalsed ning mets ja vill on tunnise sõidu kaugusel, tekib haruldane võimalus: riik on piisavalt väike, et ideid iseenda peal katsetada. Prantsusmaa ei saa seda oma laiahaardelisusest ja talendirohkusest hoolimata samal moel teha.

Kui peaksin määratlema Eesti disainiidentiteeti, ei osutaks ma kindlale esteetikale. Pigem nimetaksin ühe võime: oskuse näha terviksüsteemi – loodust, tööstust, riiki ja kodanikku – korraga. Eesti disaini fookus on liikunud sellelt, mida tehakse, sellele, kuidas tehakse. See ei ole stiil, vaid metoodika. Ja metoodikad jõuavad kaugemale kui ükski ese.

Millist nõu annaksid noortele disaineritele, kes tahavad rahvusvaheliselt nähtavaks saada?

Esiteks: ärge püüdke ennast rahvusvahelisemaks siluda. Kiusatus on eripära maha lihvida, et mõjuda „rahvusvahelisemalt“, kuid just kohalikud omadused kõnetavad sageli kõige laiemalt. Eesti saab sellest juba väga hästi aru: Eesti disaini on näidatud Saint-Étienne’is, Pariisis, Marseille’s ja kolmel korral Caenis ning see on jõudnud sinna iseendana. Teiseks: reisige koos oma institutsioonidega. Üksi välismaale minemine on kallis ja võib kergesti märkamatuks jääda; koos erialaliidu, disainiorganisatsiooni või festivalitiimiga jõuate kohale koos konteksti ja looga. Kolmandaks – ja see on kõige vähem romantiline soovitus – dokumenteerige oma tööd korralikult, kirjutage inglise keeles ning osake oma projekti kolme minutiga selgitada inimesele, kes on terve päeva jalgadel olnud. Ja mõelge kontaktide vahetusele, mitte ekspordile. Kõige püsivamad suhted sünnivad siis, kui te ka ise võõrustate kedagi. See on üks põhjusi, miks meil on nii hea meel tuua France Design Impact Award näitus Tallinna.

THIBAUT FREYCHET: tulevik tähendab vähem, kuid suurema tähendusega loomist

Thibaut Freychet on prantsuse disainer, kes töötab toodete, keraamika, visuaalse identiteedi ja ruumidega. Disainiöö avaõhtul tutvustab ta festivalipublikule France Design Impact Award näitust.

Olete oma töös uurinud disaini ja gastronoomia kokkupuutepunkte. Mida saavad tootedisainerid toidukultuurist õppida?

Kõigepealt austust materjali ja kõige elava vastu. Toiduvalmistamine õpetab pöörama tähelepanu koostisosadele, nende päritolule ja sellele, kuidas need muutuvad. Ka disainis peaksime materjali austama, mitte lihtsalt oma vormi sellele peale suruma. Oluline on ka külalislahkus: toit toob inimesed kokku ja loob tunde, et nad on oodatud. Disaintooted võiksid teha sedasama. Näen disainiprojekti natuke nagu retsepti: meil on koostisosad ja peame leidma õige viisi nende ühendamiseks, kuid roa teeb meeldejäävaks selle looja isiklik puudutus. Disainis ongi tegelik küsimus: milline on minu viis asju teha? Mis teeb minu käekirja ainulaadseks?

Milline roll jääb kohalikele materjalidele ja käsitööle digitaliseerumise ja masstootmise ajastul?

Üha olulisem roll – just vastukaaluna. Peaaegu kümneks aastaks lõpetasin esemete loomise, sest tundsin, et neid on maailmas niigi juba liiga palju. Miks peaksin looma veel ühe? Mis õigustaks selle olemasolu? Digitaalsed tööriistad peavad jääma vahendiks, mitte eesmärgiks. Neid saab kasutada kohaliku tootmise ja väikeste töökodade toetamiseks, mitte nende asendamiseks. Minu jaoks tähendab tulevik vähem, kuid suurema tähendusega loomist.

JEAN-LOUIS FRÉCHIN: AI on pigem peegel kui partner

Jean-Louis Fréchin on enam kui kahekümneaastase kogemusega prantsuse tööstus- ja digidisainer ning tehisintellekti rakendamise ekspert tootedisainis. Disainiööl astub ta 1. oktoobril üles rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design/Tootedisaini tulevik“.

Kas tehisintellektist saab tulevikuprojektides kaasdisainer?

Ma ei usu seda, välja arvatud ehk ettevõtetes, mis toodavad ilma suurema sisulise ambitsioonita asju. Loojad on alati kasutanud tööriistu teisiti, kui need algselt mõeldud olid, et leiutada midagi uut ja vastata suurtele väljakutsetele. Selleks on vaja kogemust. Seega on tegelik küsimus hoopis selles, kuidas omandavad selle kogemuse noored disainerid. Tehisintellekt on pigem peegel, reflekteeriv süsteem, kui partner.

Milline mõju on tehisintellektil tootedisaini valdkonnale järgmise viie aasta jooksul?

Tööstus hakkab seda loomulikult kasutama selleks, et teha asju kiiremini ja odavamalt. Kuid kui kõik kasutavad samu tööriistu, kui tehisintellekt ei ole midagi enamat kui globaalse populaarsuse keskmine, muutuvad vastused mingil hetkel ühetaoliseks, ilmetuks ja konkurentsivõimetuks. Võitlus ühetaolisuse vastu on hädavajalik, eriti Euroopa jaoks, mis on endiselt maailma esteetiline mõõdupuu.