Liisa lugu: iluoperatsioon röövis ilu ja mõistuse

6 kommentaari
Liisa lugu: iluoperatsioon röövis ilu ja mõistuse

Buduaarile rääkis täiuseihalusest oma loo Liisa (24), kelle süütust soovist saada naiselikumat rinnapartiid kasvas välja sõltuvus – saada ebaloomulikul teel kõike seda, mida looduse poolt ei ole antud. See on lugu sellest, kuidas ihaldatud operatsioon võtab nii ilu kui ka mõistuse.

Buduaarile rääkis täiuseihalusest oma loo Liisa (24), kelle süütust soovist saada naiselikumat rinnapartiid kasvas välja sõltuvus – saada ebaloomulikul teel kõike seda, mida looduse poolt ei ole antud. See on lugu sellest, kuidas ihaldatud operatsioon võtab nii ilu kui ka mõistuse.

Olen noor naisterahvas, kes on alati suhtunud positiivselt igasugustesse iluprotseduuridesse ja neid ka omal nahal katsetanud. Üsna varajasest noorusest hakkasin tundma huvi kosmeetika vastu ning olles sellega põhjalikumalt tutvust teinud, kujunesid mul välja omad lemmikud. Mugavuse tõttu olen eelistanud geelküüsi ja püsimeiki just nagu paljud teisedki minuealised naised. Olen katsetanud ka erinevaid juuksepikendusi, kuid ausalt öeldes olen rahul ka enda poolde selga ulatuvate loomulike kiharatega. Huvi põnevate iluprotseduuride vastu aga arenes muudkui edasi ja on viinud mind lõpuks suurte kahetsusteni.

Ma olen terve elu olnud keskmisest kenama välimusega ja seega ei ole tundnud puudust ka meeste tähelepanust. Mingil eluperioodil olid lillesülemitega kullerid mu koduukse taga tihedamini, kui mina üldse kodus viibisin. Üks noormees oli aga eriti aktiivne ja nagu öeldakse, et sihikindlus viib võidule, sai tema minu tähelepanu ja meist sai paar. Juba mõne aja möödudes kolisin tema juurde. Me sobisime hästi ja meil oli tõepoolest õnnelik suhe.

Kuni hetkeni, mil minus tõstis pead rahutus ja tundsin, et tahan end tema jaoks veel kenamaks teha. Tuleb tunnistada, et mõte silikoonrindadest oli mul tegelikult ammu peas olnud. Olen kõhna kehaehitusega ja looduse poolt on mind „õnnistatud” väga väikeste rindadega. Mina aga ihkasin naiselikke kumerusi.

Vaatasin tundide viisi internetis rinnaoperatsioonide enne ja pärast pilte. Vahepeal sattusin saitidele, mis näitasid ka ebaõnnestumisi, kuid need panin ma kiiresti kinni. Mees ei saanud mu kinnisideest aru ja kinnitas mulle iga päev, et armastab mind sellisena, nagu olen. Tagantjärele mõeldes oli asi selles, et ma ei armastanud iseennast. Lõpuks suutsin ma ka mehe ümber veenda, seletades, et see toob meie suhtesse lisakirge ja olen kindel, et ka tema jääb selle tulemusega rahule. Elukaaslane tegi mulle rinnaoperatsiooni sünnipäevakingituseks ning ma olin selle üle pööraselt rõõmus. Minu jaoks oli see kui unistuse täitumine!

Operatsioon osutus edukaks. Loomulikult ei ole kohe pärast operatsiooni soovitud lõpptulemus näha, kuid arst oli selle eest hoiatanud ja mul ei olnud mingit hirmu. Ootasin aega, mil saan oma uusi rindu nautida. Paari kuu möödudes olid mul täiuslikud rinnad, millest olin kogu oma elu unistanud! Ja tuleb tunnistada, et ka mees oli vaimustuses! Olin eluga täielikult rahul ja olime mõlemad väga õnnelikud.

Möödus umbes pool aastat, kui minus tekkis taas rahutus. Ning tuleb tunnistada, et selle rahutuse tekitas minus sotsiaalmeedia. Vaatasin Instagramis pidevalt piltilusate naiste fotosid ja avastasin, et ka mina võiks olla samasuguse ebamaiselt kauni välimusega, kui… Lõpuks sain aru, mis mul puudu oli – kaunid ja lopsakad huuled. Prunditasin huuli peegli ees ja proovisin igatepidi end suuremate huultega visualiseerida ja mulle tundus, et need sobiksid mulle imehästi! Vaikselt hakkasin ka elukaaslasele seda juttu rääkima. Esimene hetk ta lausa ärritus, kuid ma suutsin olla vägagi veenev. Rääkisin talle, kuidas ta samamoodi silikoonrindadesse suhtus ning kui väga ta nüüd mu uusi rindu armastab. Ei läinud palju aega mööda, kui juba istusingi kliinikus. Süstid olid valusad, kuid tulemus oli seda rohkem väärt! Mulle väga meeldis see pilt, mis mulle peeglist vastu vaatas. Mehe jaoks oli alguses pisut võõras, kuid ta harjus ka üsna kiiresti. Loomulikult aga ei saanud ma kohe selliseid suuri huuli nagu minu iidolitel Instagramis. See on korduva süstimise tulemus. Üsna ruttu tekkis minus kinnisidee, et mul on vaja suuremaid huuli. Kuna need süstid ei ole ka igavese kehtivusega, siis võttis minus võimust tunne, et lausa silmaga näen, kuidas huulte suurus iga päevaga väheneb. Ma ei julgenud seda enam oma mehele öelda ja läksin salaja kliinikusse.

Palusin kliinikus, et seekord tehtaks mulle täpselt sellise suurusega huuled, kui ma soovin. Arst küll proovis mind ümber veenda, et see ei pruugi sobida mu kõhna näoga, kuid ma olin oma tahtmises kindel. Kuigi ma olin ise tulemusega rahul, siis mees seda mitte ei olnud. Ta ütles, et näen välja nagu mingi botox-huultega pornostaar ja tema sellisega koos olla ei taha. Tüli tõi mind maa peale tagasi ja otsustasin edasistest protseduuridest loobuda. Kõik loksus taas paika.

Ma pole veel rahul!

Umbes aasta aja möödudes aga hakkasin soovima veelgi suuremat rinnapartiid, sest olin puusadest pisut juurde võtnud ja mu keha ei olnud enam missimõõtudes. Oma ideaalis nägin seda 90–60–90 mõõdustikus. Aga mu rinnad olid väiksemad. Ma pole veel rahul – oli minu ainus mõte. Tüli oli taas majas kohe, kui ma suu sel teemal avasin. Mees oli endast väljas ja ütles, et temapoolse panuse võin igal juhul ära unustada. Vihastasin ja nähvasin, et mul ei olegi temalt midagi vaja. Selle asemel aga otsustasin trikitada oma vanemaid. Rääkisin neile väga veenvalt, kuidas mul on imehea äriidee ja kuidas elukaaslane on juba otsustanud mind toetada, kuid pisut on veel algkapitalist puudu ja kas nemad oleksid nõus oma kalli ainukese lapse esimesse ärisse investeerima. Loomulikult lubasin selle tagasi maksta kohe, kui äri edukaks osutub. Sain taas kord oma tahtmise ja läksin arsti juurde sooviga saada D-korviga rindu. Nii nagu olin kogu elu harjunud olnud, sain seegi kord oma tahtmise. Mind tegi see veel ekstra rõõmsaks, kuna tundsin, et olen võidukas. Keegi ei saa mind takistada, ma teen ja saan, mida ma ise tahan!

Kuid rõõm jäi üürikeseks, sest üsna kohe peale järjekordset operatsiooni otsustas elukaaslane meie suhtele lõpu teha. Ta ütles, et mul ei ole mõistusega kõik korras ja et olen end täielikult ära rikkunud ning ei ole tema jaoks enam absoluutselt atraktiivne. Algselt olin vihane ja nähvasin talle, et ta ei leia nagunii kedagi ilusamat ja paremat kui mina. Pakkisin vihaselt oma asjad ja kolisin välja, olles kindel, et mees hakkab mind peagi tagasi nutma. Mitmeid päevi läks mööda, kuid minu telefon ega uksekell ei helisenud. Nädalad möödusid ja vaikus oli endiselt majas. Alles siis hakkas mulle kohale jõudma, et ta ei tahagi minuga enam mingit tegemist teha. Mul tekkis depressioon. Olin alati olnud enesekindel, kuid nüüd peeglisse vaadates hakkasin oma peegelpilti vihkama. Ma hakkasin mõistma, mida mees oli tahtnud mulle öelda. Ma olin tõepoolest enne operatsioone palju ilusam. Ma nägingi nüüd välja nagu need tuhanded naised sotsiaalmeediast, kes on kõik üksteise koopiad. Ma polnud enam mina ise, ma polnud enam eriline. Ma otsustasin lõpetada kõik iluprotseduurid, igatsesin vaid oma endist välimust tagasi. Tegelikkuses aga pean harjuma oma uue moonutatud välimusega, sest ma ei saa kunagi enam tagasi oma loomulikult kaunist keha ja näolappi…

 

Buduaarile Liisa

Artikkel ilmus Buduaari ajakirja kevadnumbris

 

 

Sarnased artiklid