PIRET JÄRVIS-MILDER AVAB uksed oma garderoobi

11 kommentaari
PIRET JÄRVIS-MILDER AVAB uksed oma garderoobi

„Mulle on alati meeldinud klapitada vastandeid – maskuliinset naiselikuga, minimalistlikku millegagi, mis on totaalselt üle võlli, ilusat koledaga ja miks mitte ka mugavat ebamugavaga,” ütleb „Terevisiooni” saatejuht ja endine Vanilla Ninja liige Piret Järvis-Milder (34).

Kui kümme aastat tagasi, mil Piret veel bändi tegi, oli tema stiil tugevasti mõjutatud rock’n’roll’ist ja pungist, siis tänasel päeval on tumedad toonid tema garderoobis suures osas asendunud värvidega. Kui vahel siiski juhtub, et Piret meile mustas vastu jalutab, siis neetidega vöösid või jämedaid kette me endist ninja-tüdrukut täna enam kandmas ei näe. Küll aga ei välista Piret, et ühel päeval võib see tuhin tagasi tulla.

Ajaga on Piret muutunud teadlikumaks tarbijaks, püüdes investeerida tõesti ainult kvaliteetsetesse, erilistesse või hädavajalikesse asjadesse. „Mul on hetkel kasutuses selliseid riideesemeid, mille olen ostnud üle kümne aasta tagasi, aga mis veel tänagi õnneks selga lähevad ja on ajahambale ilusti vastu pidanud. Ühed kolmteist aastat vanad H&Mi teksad on näiteks sellised igihaljad, mis mind siiani teenivad, ja on ka üks H&Mi nahkseelik, mis saab peagi umbes kümneaastaseks, aga pole oma aktuaalsust minetanud,” räägib Piret, mõtiskledes selle üle, kui kaua ta üht rõivaeset keskmiselt kannab.

Mood ja stiil kui põnev mäng

Stiil ja mood on Pireti jaoks nagu mäng. See on see koht, kus ta heameelega oma sisemise plikatirtsu valla laseb ja kogu südamest möllata armastab. Riietumist ei tohiks Pireti arvates iial liiga tõsiselt võtta, kuna see pakub lihtsalt nii palju naiivset ja siirast mängulusti. „Samas just sellesama mänguvõlu pärast hoolin ma rõivamaailmast väga palju, sest minu jaoks on see päriselt ka oluline – säilitada endas alati teatav lapselikkus,” räägib Piret, kes ka „Terevisiooni” juhtides end ise riidesse eelistab panna. „Mulle meeldib riideid otsida ja omavahel kokku kombineerida. See on äraütlemata lõbus. Lisaks annab see mulle võimaluse olla ekraanil tõesti mina ise.” Riideid valides inspireerib Piretit aga kõige enam sisetunne.

„Kui otsid taga mõnda laheda pildi või slogan’iga T-särki või dressikat, siis pöördu bändide fännitoodete poole,” soovitab Piret, kuna nii on kindel, et saad laheda ja päriselt tähendusrikka sõnumiga asja ja pealekauba toetad veel muusikuid ka. Pildil kannab ta Lexsoul Dancemachine fännipusa, mille avastas Instagramist.

Piret ei ole see naine, kes omaks hiiglaslikku ja kirjut kingakollektsiooni, aga see-eest on tal omajagu musta värvi jalanõusid. „Mustade jalatsitega on elu oluliselt lihtsam – need sobituvad absoluutselt igas värvigammas rõivakombinatsioonidega ja on alati kindla peale minek. Nii ongi mul olemas täpselt paras hulk mustast nahast jalatseid alates klassikalistest tikk-kontsadest lõpetades tenniste ja erinevate saabastega, mille seast on mu absoluutsed lemmikud mustast lakknahast Dr. Martensid. Need teevad iga riietuse ägedaks – olgu tegemist kleidi või teksadega.”

Kodumaise disaini lummuses

Aasta-aastalt üha rohkem on Piret hakanud väärtustama kodumaist moeloomingut. „Ma usun, et praeguseks moodustab kodumaine disain mu garderoobist umbes viiendiku. Ehkki ilma kiirmoeta, eriti just H&Mita, ma hakkama ei saa, siis minu jaoks on hästi oluline toetada kodumaiseid tegijaid. On tõeline privileeg teada, kes su rõivaeseme valmistanud on ja kust ta materjalid on hankinud.” Mõned kindlad lemmikud, kelle loomingut Piret alati kõige suurema heameelega kannab, on näiteks Mare Kelpman, Karolin Kuusik, Liisa Soolepp, Iris Janvier, Katrin Aasmaa, Tanel Veenre, Craftory ja August. Mainimata ei saa jätta, et Pireti üks tõeline lemmikdisainer on ka tema oma ema, kes suurepärase käsitöömeistrina valmistas tütrele pulmadeks traditsioonilise Eesti pruudikrooni ehk seppeli.

Kõiki eelnevalt mainitud tuntud nimesid, välja arvatud ehk Katrin Aasmaad, kelle käekiri on üsna pöörane, ühendab Pireti arvates see, et nad suudavad klassikalise ühendada uudse ja üllatavaga, tootes hästi maitsekalt stiilset asja, millel on siiski ka mingi äge kiiks juures. „Näiteks Mare Kelpmani puhul see, et ta disainib küll üsna minimalistlike lõigetega mantleid, aga need imelised mustrid ja värvid, mis ta oma kangastesse sisse koob, teevad tema asjad tõeliselt ainulaadseteks. Pluss siis tõesti sinna juurde kõik see, et ma tean, kust ta oma lõngad hangib ja kus ta oma kangad toodab – see kõik kokku on imetlust väärt.” 

Tuleb tõdeda, et ka ehete osas on Piret üldiselt eestimaise eelistaja. Kuigi ta väga palju ehteid kanda ei armasta, leidub siiski üks ehe, mis temaga iga päev kindlasti kaasas käib ja selleks on tema abielusõrmus ning teinekord ka kihlasõrmus. Mõlema autoriks on Eesti disainer Eliise Maar. Igapäevaselt kannab Piret kõrvas ka Gram ehtekunstistuudiost ostetud pisikesi „hõbeplönne”. „Terevisiooni” tarvis on kvaliteeti hindaval naisel aga varutud erinevat värvi Tanel Veenre kõrvamarju, mis on tema meelest lihtsalt geniaalsed leiutised – nii kerged ja mugavad ja sobivad absoluutselt iga outfit’iga – nii pidulikuma kui konservatiivsema asjaga.

Piret kandmas Mare Kelpmani mantlit ja Tanel Veenre kõrvarõngaid.

Craftory seljakott on Pireti üks vaieldamatu lemmikese, mida ta iga päev kannab. „Ma usun, et see on selline toode, mida ma kannan veel kolmkümne aasta pärast ka ja siis näeb see täpselt sama hea välja kui praegu.”

Pireti ühed lemmikud – hiiglaslikud rohelised lehekujulised kõrvarõngad – on Gruusia disaineri Natia Khutsishvili omad.

Väärtustades sisemist ilu

Pireti jaoks on sisemine ilu aga hoopis olulisem kui väline. „Minu arvates on kõige ilusamad need inimesed, kelle silmade tagant peegeldub siiras heatahtlikkus, kellest õhkab rahu iseenda ja maailmaga.” Samuti ei proovi Piret enamasti pilku püüda mitte riietumise, vaid hoopis hea sõna lausumisega. „Hea variant silma jääda on alati see, kui lähed ja ütled kellelegi mõne komplimendi. Sedasi muudad ta tuju hetkega paremaks ja kindlasti jääd sellele inimesele veel pikaks ajaks meelde. Ja hea on see, et nii polegi suurt vahet, mis sul parasjagu seljas on.”

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2018.