Sandra Luks valab loomingusse leina ja valu: see tuleb siis, kui armastus lõpeb

“Ma võtan korraks aja maha ja vaatan oma kollektsioonile tervikuna otsa. Täiesti ausalt. See on seni minu kõige suurem töö. Kõige isiklikum. Ja see sünnib veel praegugi, kuni viimase hetkeni, ühest väga universaalsest tundest — valust. Usun, et kõik tunnevad selle ära. See on lein, mis tuleb siis, kui armastus lõpeb. Kõik oleme ilmselt tundnud seda hingematvat südamevalu, mille kätte võiks ära lämbuda. Kuidas kõik nõuanded vuhisevad kõrvust mööda ja tunnelist välja aitaks ainult ’’tagasi’’. Obsessiivne armastus on ehitatud idealiseerimisele mitte reaalsusele ja murdunud olles ei ole reaalsus meile vastuvõetav,” avab Sandra luks värskeima loomigu tagamaad. Seda kollektsiooni luues peab disainer dialoogi iseendaga ja kritiseerib senist kulgemist. “Loodetavasti on see teekond katarsiseni. See on minu teksast memuaar, mis on aus, toores, kriitiline ja valus, aga samas pehmelt taastuv. Mälu ja lootus ühes reas,” lisab Luks.

Disainer leiab end tihti küsimas: “Miks see kõik peab nii raske olema? Miks me teeme oma elud keerulisemaks, kui need peavad olema?” Me sageli üllistame kannatusi mitte millegi nimel. Miks ma õmblen tuhat detaili kokku millekski, mida keegi kunagi ei osta? Me kiidame ja väärtustame ja üha rohkem eputame sellega, kuidas me teeme nii-nii palju tööd ja kuidas puhkamine ja lähedastega koosviibimine on kõrvaline ja lihtne loovutada,” arutleb Luks, et tööst on saanud voorus, produktiivsus on isiksus ja väsimus on medal. Ta leiab, et me idealiseerime hustle-kultuuri ja näitame sotsiaalmeedias oma öötöö tunde: “Me oleme see, mida me teeme ja meie väärtus on väliselt hinnatav läbi auhindade ja laikide. Miks on eneseteostus pandud nii kõrgele pjedestaalile, et sinna pürgides hakkame võtma ära tähelepanu kõigelt muult.”

Moelooja tõdeb, et mõtles palju, miks ta seda kollektsiooni teeb ajal, mil maailm on must-valge, kõik valutab ja on kildudeks. Kõige lihtsam oleks kõigele käega lüüa ja lahkuda. “Kuidas leida endas seda jõudu, et parandada sisemust, mitte seda, mis on ümberringi? Et mitte parandada suhet, remontida korterit või autot, vaid iseennast. Kas tõesti peab veel rohkem tööd tegema? Jah, aga mitte nii nagu oleme harjunud. Minu jaoks sai ületöötamine ravimiks valu vastu, mis ‘’aitas’’ vältida sisekaemusega tegelemist,” avab Luks. Ta tunneb vahel, et jätkusuutlik mood tarbijajärgsest tekstiilist on tõestus sellest, kuidas võib teha palju tööd just töö tegemise nimel. See on kõrgmoe hinnaga looming, mille olemus ei jõua ju haute couture’i väärtusele kunagi järele. “Isegi, kui tegemist on põgenemisega, siis minu jaoks sai sel hetkel moest ellujäämisinstinkt. Teen seda piinliku pühendumisega, lootes, et jõuan sisemise rahu ja enesekindluseni. Kuid siit ka kriitika – ületöötamine ei ole armastuse aseaine,” noomib disainer.

Kollektsioonis on Sandra Luksi loomingule omaselt palju jääki – narmendavaid servasid, moonutatud siluette, obsessiivseid detaile. Teksa on saanud materjalist lõuendiks ja siinkohal ei ole enam see pelgalt funktsionaalne materjal. Teksa on nüüd sümbol.

“Soovisin komplektidega edasi anda ka tunnet. Mõnes komplektis tajud hoitust ja soojust, teises jälle raskust ja seletamatut ebamugavust. Kihilisus põimub paljastavate elementidega. Kogu kurbuse, valu ja melahnoolia taustal kannab kollektsioon siiski endas enesekindlust, šarmi ja nartsissistlikku energiat,” tõdeb Hõbenõela auhinnale nomineeritud moelooja.

Sandra Luks on disainer, kes töötab jätkusuutliku moe ja emotsionaalse storytelling’u piirimail. Tema käekiri on ehedalt haavatav, isiklik ja julge.

Kollektsiooni valmimist toetas materjaliga MASI Jeans ja koostöös Katrin-Maria Terrasega on avastatud viise kuidas anda uus elu teksapükste metall-detailidele.

Veeb: sandraluks.com

Instagram: @studio.luks

Fotosessioon:

Fotograaf: Sandra Luks

Modellid: Ann Müürsepp, Carina Leps

MUAH: Anne Liis Laikjõe

Assistendid: Rose-Marie Riitsalu, Teet Laja

Produtsent: Ermo Tambla