Reklaam sulgub sekundi pärast

STIILNE NAINE: Eklektiline moeikoon Jana Hallas

Eesti üks esimesi stiliste, Jana Hallas (47), on naine suure algustähega. Temast õhkuv prantsusepärane sarm ja brigitte-bardot’lik välimus mõjuvad justkui killuke Pariisi hilissügiseses Tallinnas. „Minu stiil on üsna eklektiline, sest kombineerin sageli omavahel kokku erinevat stiili esemeid,” lausub Jana mõtlikult ning avab meile oma garderoobi uksed.

Eesti üks esimesi stiliste, Jana Hallas (47), on naine suure algustähega. Temast õhkuv prantsusepärane sarm ja brigitte-bardot’lik välimus mõjuvad justkui killuke Pariisi hilissügiseses Tallinnas. „Minu stiil on üsna eklektiline, sest kombineerin sageli omavahel kokku erinevat stiili esemeid,” lausub Jana mõtlikult ning avab meile oma garderoobi uksed.

„Mäletan oma esimesi moevaimustusi ajast, kui olin 12aastane,” lausub Jana ning meenutab üht ajakirjast nähtud täringumotiiviga kaelaehet, mis tekitas temas väga suurt soovi ka endale selline saada. Täpsemalt sealt suurem moehuvi alguse saigi. „Teismelisena lasin endale kududa sviitri, mida pidasin tol ajal väga popiks ja ihaldusväärseks ning teadsin ka täpselt, millised velvetpüksid minu olemasolevat komplekti täiendaksid,” ütleb Jana, kes ise õmblema ja disainima hakkas 13–14aastaselt.

Oma trendide looja

„Meie ümber on nii palju meediat, et trendid pressivad nii-öelda ise sisse,” ütleb naine ning lisab, et pigem loob ta oma moesuunad ise. „Aastatega on tekkinud arusaam, et mul on selles osas väga hea nina. Pealegi ei sõltu minu valikutest midagi, hetkel ei tee ma kaastööd ühelegi moebrändile ega väljaandele, nii et olen nii-öelda oma loomingus vaba ega ole dikteeritud trendide kammitsais.”

Jana tunnistab, et viimasel ajal ta enam väga ei šoppagi, kuna midagi eriliselt inspireerivat ei jää lihtsalt silma. „Olen vist muutunud väga valivaks,” mõtiskleb naine ning tõdeb, et väga palju põhielemente on juba ka endal olemas. Varem stilistikatööga tegeledes sai palju aega veedetud riiete keskel ning tihti jäi üht-teist ka Jana enda riidekappi pidama. Stilistitöö juures paeluvad Janat kõige enam olukorrad, kus tundub, et midagi ei ole selga panna, kuid sellegipoolest suudad leida põneva lahenduse. „Välimuse kogu võlu peitubki stilistikas – kui oled osav, võid ägeda komplekti kokku panna ka väikeste võimaluste juures,” teab Jana omast kogemusest rääkida.

Kõige hinnalisem rõivaese stilisti garderoobis on pikk seemisnahast parka-mantel. „Ma tõesti nii väga soovisin seda endale saada,” ütleb Jana ning lisab, et tegelikult ei veena miski teda ühegi rõivaeseme eest ebaproportsionaalselt kõrget hinda maksma. Jana oli keskkonnasäästlik juba enne selle teema populariseerimist. „Minu loomuses on asjade mõistlik kasutamine,” ütleb naine.

Kaugete aegade kaja

Jana signatuurstiilielemendiks võib pidada looklevaid kaabusid, sest neid leidub tema garderoobis kõige rohkem. Veel toob naine esile ühe klassikalise villasest materjalist, valdavalt ruudumustrilise kostüümi, mille ta ise väga põnevalt jumpsuit’iks ümber disainis. Klassikalised pintsakuelemendid nagu nööpauktaskud, krae ja ruudumuster, sealjuures aga paljas seljaosa ning tugevalt alt laienev püksisäär, mis loob stiilsete 70ndate meeleolu, teevad jumpsuit’ist väga originaalse rõivaeseme. Just 70ndaid ning ka 60ndaid peab Jana ka enda lemmikajastuks, kus ta ajamasinasse minnes sooviks peatuda, et olla osa melust ja stiilist, mida need kümnendid pakkusid.

Jana moefopaad jäävad aega, mil ta oli 20ndates, siis tuli neid ikka päris mitmel korral ette, sest tol ajal oli ta enda sõnul eriti äkiline ning armastas õmmelda väga silmatorkavaid kehakatteid. Näiteks üks must läikiv PVC-jakk, mis talvel külmaga kangeks tõmbus. „Meisterdasin sisse sooja karvase voodri, kuid sellist reageerimist miinuskraadidele ma tookord ette ei näinud,” naerab naine täna.

Mida aga julge Jana mitte iial ei kannaks? „Ebamäärase pikkusega, veidi üle põlve ulatuvaid capri-pükse,” teatab ta kindlalt ning lausub selle peale oma lemmiktsitaadi: „Fashion can be bought. Style one must possess.” (Moodi võid sa osta, aga stiili peab sul olema. – toim)

Tekst: Liisa Tupits, fotod: Helen Marts

Buduaari arhiiv

[gallery ids="3013784,3013787,3013788"]