STILIST MAARJA SIIM – naine, kes ei järgi moodi

„Moodi ma eriti ei järgi – ta leiab ise minuni tee,” ütleb Maarja Siim, hetkel Eesti üks hinnatumaid stiliste, kelle võib tänaval hallist massist kergelt eristada – lookleva kübara ja tumedate päikeseprillide järgi.

Kingsepal pole kingi...

Just see kuulus väljend võib kehtida ka stilisti kohta. Need, kes pole selle tööga kunagi kokku puutunud, arvavad sageli, et stilistid tipivad kõrgetel kontsadel poest poodi ja kombineerivad endale täiusliku meigi juurde perfektselt valitud riided. See viimane neil  sageli õnnestubki, loomuliku stiilitunnetuse tõttu, kuid punase musisuu ja kõrgete kontsadega mööda poode tippivaid stiliste näha on üsna haruldane juhus...

Nii on ka kõige maarjalikumad riided eelkõige mugavad. „Sageli on nendeks Adidase dressipluus, püksid ja tennised – kõik musta värvi”, ütleb Maarja ja lisab, et selline on tema n-ö tööriietus. „Ma ei saa ennast väga uhkelt riidesse panna, kui parasjagu võttel olen, sest liikumist ja askeldamist on palju.”

Tõepoolest, stilisti kaadritagust tööd teades pole harv juhus näha Maarjat mööda põrdandat põlvitamas, et kellegi püksiserva parajaks teha või välgukiirusel, kaamerapausi ajal, kellegi kikilipsu või kaelakeed kohendama minnes – seal tulevad appi väledad jalad ja mugavad tennised. „Olen harjunud nägema detaile, mida tegelikult üldpildis tähele ei pane ning kui see detail nihkub oma kohalt salvestuse käigus, siis see jääb küll häirima, seniks kuni saan jälle platsile tõtata ja vea parandada.”

Maarja meenutab siinkohal naerdes hiljutist moeüritust, mida väisates sai ta hulgaliselt komplimente oma tiimikaaslastelt teles. „Nad ei ole harjunud mind lihtsalt nii nägema – punase suu ja litterjakiga ma tööle ei jõua,” naerab naine. Aga väljaspool tööd sõltub kõik meeleolust. „Kord meeldib mulle võtta inspiratsiooni 70ndate boho-stiilist, teinekord  Lanast (Lana Del Rey – toim), siis eelistan jälle musta ja naha kombinatsiooni. Need kolm stiili ongi need, mis minu riidekapis esindatud on.”

Seda, et moelehtedel Maarja näpuga järge ei aja, tean ma juba ammu. „Poodides, mida ma iganädalaselt läbi kammin, on küllaltki palju infot nii hetkemoe kui ka trendisuundade kohta, mis hakkavad vaikselt tuure koguma.” Maarja ise aga on ajapikku rohkem valivaks muutunud. „Olengi mõelnud, et kas see tuleb sellest, et enamik Eesti kaubanduses leida olevatest esemetest olen juba enda jaoks n-ö läbi mänginud ehk siis kellegi jaoks laenutanud, talle imago loonud ja enam see ese mind isiklikult ei tõmba?” Võimalik.  Kuid juhtub ka nii, et poodi laenutama minnes leiab Maarja endale mitu uut lemmikut. „Seda juhtub aeg-ajalt. Kuid tihti olen orienteeritud kliendile ja võib juhtuda, et kui midagi silma jääb ja terve õhtu see rahu ei anna, siis lähen järgmisel päeval poodi tagasi seda vaatama.” Just selline ongi Maarja strateegia šopates – harva juhtub seda, et ta ostab silma hakanud eseme kohe ära. Pigem lahkub ta poest ja vaatab, mis saama hakkab. „Kui see asi mul veel ka paari tunni pärast meeles mõlgub, siis lähen ja toon ta ära.” Kohe tulevad naisega koju kaasa ainult väga erilised asjad, milleta tundub, et muidu ei saagi. Nii juhtus ka ühe litterjakiga, mida Maarja oma garderoobi pärliks peab. „Leidsin selle  ühest vintage-poest – see jakk lööb lihtsalt kõik särama. Muud ei olegi vaja!” 

Maarja on üks neist, kes võib mängleva kergusega kombineerida tihedalt litritega kaetud maksiseelikuga klassikalised Converse’i ketsid ja näha sealjuures välja nii šikk, et võiks vabalt minna mõnele galale! Kombineerimisoskus on teda saatnud juba lapsepõlvest...

Mamma Singer

„Mul on üks väga konkreetne mälestus lapsepõlvest. Ma olin umbes neljane ja minu vennal oli 9. klassi lõpuaktus. Sinna minnes ei suutnud ma otsustada, kumb kleit mu maasikatega kampsuniga paremini sobiks – roheline triipudega või punane mummudega? Peale jäi siiski roheline triipudega!” Kuidas siis ikkagi see moepisik Maarja hinge puges? Tagantjärele võib öelda, et selles on roll ka Maarja õmblejannast vanaemal!

„Üks hääl, mis mulle siiamaani lapsepõlve meenutab, on õmblusmasina vurin! Kuna mu vanaema oli rätsep, siis tema juures alati vurises Singer ja see on siiani nii kodune ja mõnus minu jaoks.” Õmbluspisikuga Maarja ise nakatunud ei ole, küll aga on tema jaoks üks armsamaid asju Kunstikadeemias lõputööna valminud keep. „Selle tegemine oli toona küll paras peavalu, aga täna kannan seda uhkusega ja erilistel üritustel!”

Naeratus – ilusaim aksessuaar

Kuigi Maarja ehtevaramu on põhjatu, on temaga igapäevaselt kaasas vaid paar minimalistliku välimusega ehet. „Ehetel on suur osa, kui lähen välja. Suurimad ja efektsemad ehted olen saanud disainer Helen Valk-Varavini ateljeest ja armsad igapäevased talismanehted on elukaaslane kinkinud.” Ilusaimaks aksessuaariks peab naine aga hoopis naeratust. „Hoolise oma hammaste eest ja naerata palju!” teab ja soovitab Maarja kõigile.

Ühe naisega rääkides ei saa kunagi üle ega ümber ka ilurituaalidest. Neist rääkides jääb Maarja hetkeks mõttesse. Just nagu polekski millestki erilisest rääkida. „Olen aastate jooksul aru saanud, et see, millega sa õhtul nägu puhastad, omab suurt tähtsust.” Näohooldustoodete pealt Maarja kokku ei hoia. „Lasen oma nahal mõnuleda puhastusõlides ja kreemitan tänutäheks korralikult. Olen suur Lush’i nahahooldustoodete fänn, kord nädalas teen ka puhastava maski.”

Pigem lahe kui label

Maarja jaoks on brändinimest tähtsam omanäolisus ja „lihtsalt lahe ese”. „Mõne brändi story’t teades on näha, et nad panustavad kangastele ja heale disainile, siis lomulikult on mul hea meel olla osa selle brändi loost. Aga mulle isiklikult bränding ei meeldi. Tihti on just nende inimeste rõivad, kelle stiili imetlen, enamikule tundmatud ja neid ei leidu suurtes poekettides.”

Šopata eelistab Maarja pigem reisidel. „Aga ka Tallinnas on väga väärt poode, kus on lahedaid leide. Internetis ma üldse ei šoppa, usun, et pean enne riiet proovima, kui ostu sooritan. Ja kogu see jama tagasisaatmisega”, võbistab Maarja õlgu ning lisab, „liiga palju sahmerdamist ja aega.” Viimast napib Maarjal alatasa, sest mastaapsed telesaated nagu „Su nägu kõlab tuttavalt”, „Laula mu laulu”, „Me armastame Eestist” ning mitmed muud eraprojektid, kus naine kaadri taga asjatab, võtavad suure osa ajast. „Aga ma ei kurda. Olen ise väga rahul, et saan teha seda, mida ma teen ja kogu südamest ka naudin!”

Tänu väga erinevatele tööprojektidele on Maarja garderoobi eksinud mitmeid hullumeelseid asju. „Aegade jooksul on tekkinud omajagu veidraid asju, näiteks erinevaid korsette ja body’sid ning meeletutes kogustes ehteid. Näosaatega seoses ka igasugu keha muundavat tehnikat. Samas on minu kapis ka hinnalisi kleite ja seelikuid, mida olen saanud tänutäheks tehtud töö eest Eesti disaineritelt.” Kui palun Maarjal meenutada mõnd viimast meeldejäänud komplimenti, siis vastab ta: „Ilmselt see, et palusid mind siia rubriiki!”.

Tekst: Triin Tisler

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2015