TV3 REPORTERI ANNA-MARIA Veidemann-Makko moemängud

15 kommentaari
TV3 REPORTERI ANNA-MARIA Veidemann-Makko moemängud

„Tegelikult ei ole ma eraelus sugugi nii trende järgiv või teab-mis-moekas,“ tunnistab Eesti üks säravamaid telenägusid Anna-Maria Veidemann-Makko, kes jääb silma alati hoolikult valitud kostüümide, sätitud soengu ja särtsaka olemisega.

„Mul on aegade jooksul välja kujunenud oma stiil – igapäevatöös hindan praktilisust ja õues võttel peab olema soe. Ehk tavaliseks valikuks on kampsun, jakk ja teksad. Kuid kolleegid on viimasel ajal tõesti teinud komplimente, et „jälle sul on ilus pluus või kleit,“ seega kuidagi olen osanud endale huvitavaid ja erilisi esemeid leida,“ räägib Anna- Maria ja tunnistab, et ei kuluta  riietele üldse palju. „Mulle meeldib osta.ee’st ja Buduaari turult leide avastada ning vahel tellin Inglismaalt. Kuigi rõivaid on mul palju, mingeid tohutuid summasid ma neile ei kuluta, sest disainerriided, mida glamuurivõtetel kannan, on mulle üheks õhtuks laenatud.“

„Erinevaid moelugusid tehes panen ikka midagi kõrva taha,“ märgib naine, kes üldiselt eelistab ajatut ja elegantset stiili. Aegade jooksul on Anna-Maria teinud palju teinud seltskonna- ja moeuudiseid ning uhketel pidudel ja vastuvõttudel kandnud Eesti disainerite loomingut. „Minu esimene armumine kõrgmoodi oli üheksa aastat tagasi Tiina Talumehe Wabariigi naise moešõul, mille tarvis kolleegide Sirje ja Annelyga 1930ndate daamideks kehastusime,“ räägib naine ja lisab, et tegelikult meeldib talle väga just selle ajastu hõng. Anna- Maria naiseliku ja romantilise stiiliga sobivad kõige paremini Tiina Talumehe, Mammu Couture’i, Liina Steini ja Perit Muuga looming. Samuti meeldib väga moemaja Embassy of Fashion disain. „Olen aastate jooksul hakanud väga meie oma disaini hindama ja kohalikud moeloojad on tõelised võlurid, kelle loomingusse tasub investeerida. Kui üldiselt on haute couture’i kleit kallis, teevad ka moemajad allahindlusi, et uutele kollektsioonidele ruumi saada, niisiis tasub kõrvad-silmad lahti hoida,“ jagab naine nippe. „Mammu ja Liina Steini juurde võin pea alati oma moemurega pöörduda – nad leiavad vastavale üritusele sobiva kleidi ning soovitavad ka muud stilistikat juurde, sest lõpuks loeb terve kooslus ehk kogu look.“ Näiteks septembri alguses toimunud TV3 kuldse hooaja peoks lõi Liina Stein spetsiaalselt Anna-Mariale hõbedaselt sädeleva kleidi, mis toimumiskoha järgi sai nimeks Hilton. „Soengu ja meigi eest hoolitsevad meie uudiste toredad meikarid Merike Paas, Irma Smitt ja Anu Saukas, kes võluvad ka kõige halvemal päeval sinust inimese välja,“ kiidab naine professionaalset tiimi enda ümber.

Liiga raske kasukas ja liiga vana inimene

Kes katsetab, sel juhtub. Nii on ka Anna-Marial rääkida lugusid vahvatest moeapsudest: „Mul oli üks himraske nutrianahast kasukas, mis nägi verinoore inimese seljas toona sedavõrd võõras välja, et kõrged ülemused TV3-s palusid mul mitte sellega võttel käia,“ naerab naine. Uuudistes töötamise ajal osales Anna-Maria ka TV3 muutumismängus, sest töökaaslased arvasid, et ta näeb oma ea kohta natuke „liiga vanainimene“ välja. „Ja siis ma muutusin Zenja Fokini ja Lauri Pedaja käe all nii, et ei tundnud end ka ise peeglist ära! Aga kindlasti sain heas mõttes raputuse, et küll ma jõuan veel ka vanainimene olla; ei pea end ise vanemaks tegema. Nüüd muidugi üritan nii oma riietuse kui meigiga ikka nooruslikum välja näha, kuigi ka siin on apsakaid ette tulnud,“ räägib Anna-Maria lõbusast kogemusest.

„Eks olen kleidivalikuga ka puusse pannud. Ma ei ole väga pikka kasvu, niisiis pean jälgima kleidi-seeliku pikkust, et see mind visuaalselt veelgi lühemaks ei teeks. Kindlasti pean silmas pidama ka kleidi lõiget, sest laiemate puusadega kaharad kleidid väga ei sobi. Kui laenutan disaineritelt, oskavad nemad muidugi ka juba öelda ja soovitada, mis sobib ja mis mitte. Muidugi meeldib mulle alati nendes kaunites riietes ka üritustel poseerida, sest see on disainerile suur kompliment kui tema looming peaks sattuma moepolitsei edetabeli plusspoolele.“ Õnneks on Anna-Marial seda korduvalt ka juhtunud.

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar jaanuar- veebruar 2019.