Inna kaotab kaalu: väsinud ja õnnelik!

Olen nüüd nädalas 5 korda Arctic Spordiklubis treenimas käinud. Ma juba naljatlesin Kaiuga (minu personaaltreener), et minust saab nüüdsest trenniguru. Kohati tundub mulle justkui ma juba elaks Arcticu Spordiklubis.

Mul ei ole selle vastu tõttöelda mitte midagi, sest õhkkond ja personal on siinses klubis alati nii rõõmsameelne, et mul jääb süda kripeldama ainuüksi sellepärast, kui jätan tere või nägemist ütlemata. Minu vaieldamatult lemmikud treeningud on hetkel BodyBalance ja jõusaalitreening personaaltreeneriga. Esimene treening tekitab minus tunde justkui oleksin akrobaatika maailmameister ja teine treening justkui minust oleks saamas järgmine Inna Uit. Ma ise poleks ka seda uskunud, aga mulle meeldib käia trennis, mulle meeldib end liigutada. Missiis, et raske tööpäeva lõpus oleksin kaks nädalat tagasi eelistanud ehk rannaliival peesitamist ja õhtust telekavaatamist. Ma nagu ei oskakski enam ilma olla. Ma lähen kohale, teen oma treeningu ära ja ma olen väsinud, aga ÕNNELIK. Ja ma näen juba tulemust, ma tajun kuidas riided ei sooni enam nii kõvasti, et energiat on palju rohkem ja tuju on enamjaolt laes.

Nojah, kogu selle loo juures kurvastab võib-olla elukaaslane kõige rohkem mu rinnapartii osas, mis on pidevalt kahanemas, tundub et see aeg pole kaugel mil Peep Preega ühendust tuleks võtta :). Naised on ikka ühed õnnetud olevused küll, selle asemel, et loodus hakkaks rasva põletama kõige raskemast piirkonnast nagu tagumik, reied ja kõht, asub ta kohe süüdimatult meie rindade kallale, nagu nemad oleksid need kõige ülekaalulisemad kehaosad. Jätku parem rinnad alles ja tegelegu rohkem tagumikuga :).
Kunagi kui Tallinnas veel elasin ja Arctic Spordiklubi avati, siis mõtlesin, et see on ju nii udupeen spordiklubi, et sinna ei maksa nina pistagi, kui Sul just tutikamaid Nike’i treeningjalanõusid või uuemat trendikaimat treeningriietust pole. Hea on tõdeda, et see on kõigest müüt. Siin spordiklubis tehakse trenni, nii et ma võiksin kasvõi oma kodupükstega treeningusse joosta, keegi ei vaataks imelikult. Uskumatu kui rumaluke ma ikka kõik need aastad olen olnud. Minu jaoks oli aastaid treeningklubisse minek justkui mingi sisemine draama, mis tuli ületada. Ainuüksi mõte sellest, et pean seeliku kapinurka viskama ja treeningpüksid jalga toppima tekitas minus ääretut ebamugavust. Ma olen nimelt paadunud seelikukandja, kuna mu jalakesed ei ole pükstest kunagi eriti vaimustuses olnud. No ja olgem ausad-näed ikka seelikus sihvakam välja küll! Ja veel rumalam arusaam oli mul spordiklubist, et no seal ju käivad ainult trimmis ja saledad, justkui ülekaalulised peaksid kusagil metsavahel paguluses oma voldikesi treenima. Aga oh imet, ma ei olegi ainuke ülekaaluline, kes spordiklubis TREENIMAS käib. Saate ju aru küll, süda ikka hüppab sees , kui näed et sa polegi kõige jämedam pliiats pinalis, kohe saledam ja mõnusam tunne on.

Igatahes, trenniasjad on igapäevaselt ilusasti kotis kaasas, et poleks mitte ühtegi vabandust trenni minemata jätmiseks. Ohh, mul seda entusiasmi praegu on, ma siiralt loodan, et olen sama innukas ka kuu aja pärast.