Inna: „Ma ei tea mis tunne on olla sale, aga ma loodan, et saan kunagi teada“

Olen üsna sage Buduaari külastaja. Olgem ausad, kui ikka tööst üks hetk villand saab ja tahaks natuke roosamannat, siis kiikab meist nii mõnigi Buduaari ja surfab natuke glamuurilainetel. Ma pole juba ammu osalenud üheski loosimises või eksperimendis (kuigi eksperimendid on alati minus elevust tekitanud) . Mulle meeldib end mõistlikkuse piires proovile panna. Armeenia temperament kohe nõuab väljakutseid! Ma lugesin Buduaari Slim Formula tablettide eksperimendist kohe, kui nägin selle kohta artiklit. Kui te arvate, et ma jooksin kohe tuhinal enda tutvustust kirjutama, siis eksite. Kaalu teema ja üldse üleliigsete kilode teema on Eestis niivõrd aktuaalne, et kohati väsid ära. Ülekaal siin ja seal, tselluliit, vale toitumine jne igapäevased teemad kõikjal ja koguaeg. Isegi kui oled sihvakas ja näed üli vinge välja, siis IKKA suudetakse Sulle alateadlikult selgeks teha, et sa oled PAKS, no kusagilt annaks ju veel timmida... Olete te mõelnud kunagi mida tunneb selle kõige juures, üks selline inimene, kes võibolla polegi mitte kunagi olnud sale, ideaalkaalus olemisest rääkimata? Kas selline pidev diskuteerimine kaalutemaatika osas sisendab lootust või pigem võtab selle viimsegi lootuse, saada kunagi saledaks? Mina olen üks neist, kes pole kunagi olnud sale ,kuid ma loodan, et ma saan kunagi teada, mis tunne on olla ideaalkaalus, tunda seda kergust ja energiat.

Kuni neljanda eluaastani olin täiesti normaalkaalus pisike plikatirts, kuni ühel hetkel märkasid mu vanemad, et nende võsuke võtab pidevalt kaalus juurde. Tol ajal arvati, et see on mööduv, kuid ülekilod olid visad tulema. Kümme kilo aastas juurde võtta polnud mingi vägitegu. Arstid arvasid, et tegemist on ainevahetuse häiretega, et küll üle läheb. Nii aga paraku ei läinud. Kaal muudkui kasvas ja kasvas. Pontsik oli tol ajal minu hüüdnimeks, õnneks olin ma siis veel nii rumal ja ei saanud aru, et see kuidas teised mind nimetavad, teeks mõne aasta pärast haiget ja tekitaks mulle hingelise trauma. Algklasside aeg möödus ühes Tallinna eliitkoolis, kus õnneks olid lapsed üsnagi tolerantsed. 1996 aastal, olles taaskord tavapärases ja järjekordses rutiinses kontrollis “et miks ma olen ülekaaluline“, avastati, et mu parem neer on kordi vasemast suurem. Sellele järgnes väga kiire tegutsemine ning lõpptulemusena eemaldati mul parem neer, kuna tema olek muutus mu organismile eluohtlikuks. Sel ajal suutsin isegi esmakordselt kaalu kaotada ja nägin isegi koolikaaslaste meelest mõni aeg sihvakam välja, kuid see aeg jäi üürikeseks . Ma ei hakka rääkima kordadest, mil käisin emaga Kaalujälgijates ja taas kord põrusin. Olgem ausad, kui paljust saab aru 9-10 aastane laps, kui talle öeldakse, et ära söö seda või teist. Ega ikka ei saa küll. Peale mitmenädalast mittemidagi kaotamist ma enam Kaalujälgijatesse ei läinud.

KuI olin 14-aastane, siis vanemad panid mind taastusravisse, kus üks hetk avastasin, et olles kõigest 156 cm pikk kaalun 98,800 kg?? Mul on siiani see kaal meeles, 98 kg ja 800 grammi!!! Ma olin shokeeritud. Käisin mõnda aega taastusravis, üritasin jälgida toitumist, kuid alati sai mu taltsutamatu isu minust võitu. Põrusin iga kord peale mõnda aega "korralik olemast". Aastaid
hiljem tabas mind puberteedi ea armumine, see oli esimene kord elus, kus tundsin, et ma suudan kaalulangetamisega ka kuhugi lõpuks jõuda. Nimelt noormees, kellesse olin väga armunud, ütles mulle julmalt, et vaata missugune tünn sa välja näed, võta alla, siis koged ehk armastust ka. Ma arvan, et see oligi see hetk, mis mõjus mulle kui jääkülm dush keset kõige külmemat talve.
Minus tekkis trots ja viha. Hakkasime sõbrannaga jooksmas käima. Iga päev jooksime staadionil 3-4 ringi, vaatamata sellele, et väljas oli näpistav pakane. Ma olin vihane ja ma tundsin esimest korda elus, et saan hakkama, ma näitan sellele poisile, et ma pole mingi tünn!!! Tõsi ta on, mul õnnestus ca 7-8 kuuga kaotada 25 kg. Jõudsin kaaluni 72 kg. See number on kahjuks jäänud
siiani ka kõige madalaimaks numbriks.

2004 aasta kevadel, mil olin 11. Klassi lõpetamas, õnnestus mul au-pair`ina suveks Inglismaale tööle minna. Ma ei tea kuidas see juhtus, aga märkamatult olin suutnud taaskord niipalju juurde võtta,et kaal näitas 91 kg. Kui ma ütlen märkamatult, siis seda ma ka mõtlen, kuna koolis oli niivõrd kiire ja toimetusi oli niivõrd palju siis usun, et toidumenüü muutus jällegi lõdvemaks. Ja taaskord suutsin kiirete ja töökate suvekuudega eestlasest valge „orjana“ sinivereliste peres end 10 kg kergemaks teha. Ja üldsegi Inglismaal ju vahet pole, oled sa paks või peenike, pikk või lühike, eelkõige oled sa inimene ja sind hinnatakse pigem sisemuse kui välimuse järgi. Ei, see ei ole ood ülekaalulisusele, vaid tolerantsile. Me ei ole kõik ühesugused, me oleme kõik erinevad – natukene rohkem austust võiks Eestis küll selles osas olla! Kas teate, mis tunne on iga kord, kui sa midagi sööd ja jood tunda süümepiinu? Ülekaaluline inimene on nagu alkohoolik, ta peab 24 tundi 365 päeva aastas järgima iga oma toidukorda, et mitte libastuda, nagu ka alkohoolik, et mitte tarbida keelatud märjukest. Ma ei luba endale saiakesi, koogikesi, krõpsu, rämpstoitu. Kui isegi luban, siis te ei kujuta ette, mis süümepiinu ma pärast tunnen. Kuigi ma tean, et tegelikult ei peaks, vahest ju võib libastuda. Ma isegi ei julgenud kunagi McDonaldsi uksest sisse minnagi, mõtlesin, et äkki inimesed vaatavad, et mida see paks siit otsib.
Kui seda lugu lugedes peaks teil jääma mulje, et ma justkui haletseks ennast, siis lugege seda lugu palun uuesti, sest see pole nii. Ma ei kahetse seda, et mulle ei antud siia maailma sündides, seda võimalust, et nautida oma elu ideaalkaalus. Loomulikult olen ma pidanud selle tõttu väga palju üle elama, aga ma olen aru saanud ja leppinud, et järelikult on see üks osa minu siinse elu õppetunnist. Ma käin ka praegu sirge seljaga ringi, jälgin oma toitumist ja teen trenni. Ma olen õnnelik, et ma olen selline nagu ma olen, kurvika kehaga, mille eest võin ma tänada oma armeenlannast ema. Kuid sellegipoolest ma ei tea, mis tunne on olla sale,
aga ma loodan, et ma saan kunagi teada:).

Kaalulangetamismeetoditest niipalju, et olen käinud 2 korda paastumas, liitunud 2. korral Kaalujälgijatega, proovinud erinevaid dieete jms. Eelmise aasta jaanuaris liitusin Kaalujälgijatega ja seal õnnestus 4 kuuga kaotada 6 kg. Ei teagi siiani kuidas "märkamatult" oli 6 lisa(lisa)kilo juures. Paastu ajal on kaalukaotuseks jäänud ca 2-3 kg 3-päevase paastu kohta. Praguseks kaaluks on mul 163 cm pikkuse juures 80 kg. Sooviksin pikemas perspektiivis saavutada kaalunumbriks 65 kg. Esimeseks eesmärgiks oleks 75 kg ja sealt langetaksin kaalu edasi.

Täpselt sellise kirjakese saatsin ma ka Buduaari, lootes et ehk valitakse mind kevadel toimunud Tervisepüramiidi eksperimenti osalema. Mitte sellepärast, et ma ei saaks ise hakkama, vaid pigem sellepärast, et see oleks väga huvitav väljakutse.
Naljakalt irooniline on mõelda, et endast tutvustava kirjakese panin ma teele alles viimasel päeval, kuna neljapäeva õhtul kell üksteist polnud midagi „targemat“ teha. Ju siis mul oli mingi sisetunne, mis ütles, et kirjuta äkki saad eksperimendis osaleda. Nüüdseks on eksperiment ka läbitud, kindlasti olete lugenud foorumis, kuidas minul ja kahel teisel testijal on läinud. Kuna minu tablettide võtmise aeg langes kokku pillide alustamise ajaga, siis kaalukaotusest ei saa me kahjuks rääkida, olgugi, et üritasin rohkem sporti teha kui muidu. Isud olid lihtsalt nii tohutud, et kogu aeg oli vaja midagi näksida. Arvan, et hormoonid mängisid mulle siinkohal vingerpussi. Seepärast kasutan neid tablette veel edasi, et täielikult oma „keha“ käima saada.

Aga ühel kolmapäeval, nimelt tavapärasel rutiinsel töönädala kolmapäeval, võttis minuga ühendust Buduaari peatoimetaja Marge Rahu ja tegi mulle sellise pakkumise, millest ma olen võib-olla ainult salamisi unistanud.
Once in a lifetime oppurtunity! Ta pakkus mulle väljakutse, mis oleks minu elu suurim väljakutse, kindlasti tuleb neid veel, aga see on hetkel neist kõige võimsam igas mõttes. Buduaari abiga Inna saledaks. Mu praegune kaal on 80 kg, kas ma saaksin sellega hakkama, kas tõesti võimaldatakse mulle eratreenerid ja kehahoolitsused jms, et suudaksin saavutada oma ideaalkaalu? Miracles do happen. You just have to believe in them!

Juba järgmisel nädalal saate lugeda, mis edasi on toimunud ja kuidas mu kaalulangetamine edeneb.