Inna neljas nädal: kaaluvõitlus jätkub vaatamata puhkusele

Minu neljas treeningnädal on möödunud natuke konarlikumalt kui eelnevad, sest ma ei ole kahjuks saanud viibida treeningsaalis niipalju kui sooviks. Arcticus olid nö suvised puhastustalgud ja enda suvepuhkus kisub ka vägisi linnast eemale. Kuid sellegipoolest olen üritanud võimalikult palju liikuda, liikuda ja veelkord liikuda.

Aeg möödub ikka meeletu kiirusega. Ei jõua ringi vaadatagi kui juba on nädal läbi. Mulle ausalt öeldes selline tempo meeldib, kuigi vahepeal on küll kihk jalad seinale visata ja soov lihtsalt olla, lugeda raamatut ja võrkkiiges vaikselt und vaadata. Aga niipea kui taban end sellistest asjadest mõtlemast, koputab mingi sisemine rahutus minus õlale ja käsib püsti tõusta ja tegutseda. Varem tegin kontoritöö ära ja koju jõudes oli meeletu väsimus, olgugi et tegelikult polnud päeva jooksul mitte midagi  füüsilist teinud. Ainuke lihas, mis tööd rapsis, oli aju ja see oligi kogu minu „füüsiline“ tegevus päeva jooksul. Masendav, eks ole? Minu meelest ka. Minu jaoks on olnud arusaamatu see, et kuidas on see võimalik, et peale tööd lähed sa veel trenni ja siis peale seda on sul jõudu ja jaksu midagi muud teha. Nüüd tean omast käest, et mida rohkem sa ennast sunnid liikuma, seda rohkem sul energiat jagub. Mõnele teada tuntud tõde, aga minu jaoks uus tõde. Ega inimene ju enne ei usu kui omal nahal järele proovib.

Varem suutsin kümme vabandust leida selleks, miks mitte liikuda ja eks ma olin ikka laisk ka. Ülekaalulised inimesed kipuvad ikka natukene laisemad olema, nende liigutused on aeglasemad ja aeganõudvamad. Kui imestate miks, siis proovige endale korraks 20-30 kg kostüüm selga visata, kui kiiresti teie liiguksite? Loomulikult on ka erandeid, aga enda elus olen neid vähe kohanud. Kui ma kunagi 100kg kaalusin, siis olin samuti hästi aeglane ja äärmiselt laisk inimene, selge see et ei viitsi ennast liigutada, sest vahet ei ole mida sa teed, kõik tegevused on nii meeletult rasked ja lõpuks ajavad veel higistama ka. Mäletan kui käisin ca 5 aastat tagasi Reval Spordiklubis shapingu trennis. Te ei kujuta ette, kuidas ma seda trenni tol ajal vihkasin. Usun, et seetõttu saigi minust selline trennivihkaja. Läksin kohale ja vihtusin trenni, nii et veremaitse oli suus. Üritasin ennast alati petta, tuues endale ettekäändeid, miks mitte trenni minna.  Minu meelest peaksid ümaramad naisterahvad küll sellest trennist eemale hoidma, sest see on sõna otseses mõttes keha piitsutamine, lausa karistamine.
Kusjuures, ma mõtlesin eelmine aasta ka Tartus, et läheks prooviks uuesti, äkki pole nii vastumeelne. Aga ei, suutsin ühe trenni ära teha ja sellega asi ka piirdus. Ma ei suutnud ühte harjutust lõpuni teha kui juba oli järgmine. Sa lihtsalt teed, sest üks tädi televiisoris kollases trikoos teeb ka nii, ja sa isegi ei tea, kas sa teed õigesti või mitte- mõttetu rapsimine.

Ja sellepärast ma olengi hetkel nii õnnelik selle üle, et olen enda jaoks avastanud trennid, mis mulle siiralt meeldivad. Ma ei väsi kordamast, minge proovige BodyBalance treeningut või BodyPumpi. Te ei kahetse. Ja sina kes sa loed ja võib-olla põed, et äkki sa ei saa hakkama, et äkki on liiga raske- mine proovi. Olen kindel, et sa saad hakkama. Mul on kahju, et olen suutnud ennast kogu sellest mõnust 20 aastat eemal hoida, sellepärast tegutsegi nüüd ja kohe, ole minust targem!

Ma tean, et te tahaksite kõik rohkem pilte näha. Uskuge või mitte, aga ma hakkasin kõiki oma tuttavaid läbi helistama, et nad vaataksid oma kataloogid läbi ega minust ei ole täispikkuses pilte. No tõepoolest ei ole. Ja ma tean ka, miks ei ole. Sest siiani olen ma kaameraid alati vältinud, ma pole kunagi pildistamist nautinud, aga ma üritan nüüdsest viga parandada ja teile enam pildimaterjali näidata, siis on teil ka huvitavam minu teekonda jälgida.

Järgmise nädala loos keskendun ma enamjaolt ainult toitumisele. Kirjutan oma kogemusi sellest, kuidas soovitas/soovitab toituda minu personaaltreener Kaiu treeningute ajal ja mida uut saan ma teada Tallinnas, kui käin ära Role Kliinikus, et seal toitumisspetsialistidega täiesti uudne toitumiskava luua.

Ahjaa..teid huvitaks mu edusammud kaalukaotuses ju ka. Kui ma esmakordselt Arctic Spordiklubis end kaalusin, siis kaaluseierid näitasid uhkelt 84 kilogrammi. Kui ma muidu olin ikka stabiilselt 79- 80 kg raske, siis beebibillid, mida jõudsin võtta kõigest 2,5 kuud suutsid mind 4 kg raskemaks teha. Kui te tahate öelda, et beebibillid/hormoonid ei mõjuta kehakaalu, siis andke andeks, ma ei usu seda. Loomulikult ei ole see kõigil nii, aga ma kipun siiski arvama, et inimesed kellel on kalduvus natukene rohkem kaaluda, on hormoonidele palju vastuvõtlikumad. Ja nii ma olengi maadelnud nende 4 lisalisakiloga ja tänase õhtuse kaalumisega peale trenni võin öelda, et kaal näitab nüüd 81 kilogrammi. Imelik, tunne oleks küll selline, nagu kaalu oleks tunduvalt rohkem läinud, aga ju on see siis pisike lihas, mis niipalju kaalub ja ma olen aru saanud, et mu keha ei taha kohe üldse mitte eriti millestki loobuda. Hoiab kõik rasva jms kiivalt endale. Pole midagi, me muudame seda õige pea!

Olge tublid,

Inna