Reklaam sulgub sekundi pärast

Inna võtab kaalust alla: esimesed sammud

Ma tahaksin kõiki lugejaid tänada meeldivate kommentaaride eest. Mul on hea meel just nende naiste üle, keda tabab äratundmisrõõm/kurbus, et nad ei ole ainukesed ülekaalulised ja oma võitluses ei ole nad üksinda. Ainuüksi juba nende nimel sooviksin veel enam pingutada, et mitte neid alt vedada.

Ma tahaksin kõiki lugejaid tänada meeldivate kommentaaride eest. Mul on hea meel just nende naiste üle, keda tabab äratundmisrõõm/kurbus, et nad ei ole ainukesed ülekaalulised ja oma võitluses ei ole nad üksinda. Ainuüksi juba nende nimel sooviksin veel enam pingutada, et mitte neid alt vedada.


Vastates küsimustele, kuhu see ülekaal ikkagi tekkinud on ja kus ma siis ikka nii ülekaaluline olen, siis tahaksin vastata, et täispikkuses pildid veel tulevad. Olen nö pirnikujulise kehaga, sel juhul kogunebki rasvkude peamiselt jalgadele ,tuharatele ja tagumikule. Eks looduspäraselt on ka kaasa antud tavapärasest tunduvalt laiemad puusad. Ma arvan, et mu jalakesed ei mõista veel siiamaani, missugune rasvapõletus neid ees hakkab ootama. Jah, loomulikult ma võiksin leppida ja olla selline nagu ma olen. Poleks üldse probleemi. Aga mina ei taha, jonnakas nagu ma olen. Ja ma arvan, et ma ei peaks. Mu keha ei ole tõepoolest selline, et saaksin südamerahus minna randa või spasse ja riided seljast visata. Aastaid  olen peljanud rannas käia või  avalikus kohas, kus peab riided seljast koorima. Seepärast ma soovingi kaalust alla võtta, et tunda ennast oma kehas hästi. Ma tahan ise oma keha juhtida, mitte et keha juhib mind ja mina olen tema ori. Sooviksin oma kehaga VEEL paremaks sõbraks saada, vaadata peeglisse, teha kõhukesele ja pepukesele pai ja öelda neile, et nad on ilusad!


Paljudes kommentaarides lugesin välja kiitust mu välimuse kohta, et ah mis ma üldse põen, ise nii kena ja pildi pealt ei näe üldse ümar välja. Vaadake, ma pole elus kunagi kandnud mitte ühtegi riietuseset mõtlemata läbi vähimatki detaili. Ülekaalulisel inimesel on minu arvates iga väiksemgi detail tähtis, juuksepikkus, juukselõikus, värvus, riietus, jalatsid ja aksessuaarid. Ma tänan siiralt oma vanaema, kes mulle juba 12-13 aastasena õpetas kuidas üks korralik korpulentsem naisterahvas tulevikus riides peab käima. Mis pikkusega on särk, kui pikk võib olla seelik, missugune konts ja kingakuju sobib jämedama jalaga, milliseid mustreid eelistada jne. Tänu temale tean mida ja kuidas peita, mida rõhutada, et end visuaalselt sihvakamaks muuta.

Ma ausalt öeldes ei olegi aru saanud nendest ülekaalulistest naisterahvastest kes end täielikult käest lasevad. See et sa oled ümaram kui teised, ei tähenda seda, et sa peaksid enese eest vähem hoolt kandma. Missiis, et sind ei ole õnnistatud sünnipäraselt saleda kehaga, see ei tee sind ju ometi teistest halvemaks. Naine peaks enese eest alati hoolitsema, vahet pole kas ta kaalub 45 kg või 150kg. Meie tänavapilt tunduks visuaalselt palju sihvakam ja tervem kui ümaramad naised oskaksid/teaksid kuidas õigesti riietuda. Ma ei tahaks liigselt kritiseerida, aga kui sul ikka sihvakat säärt ei ole ja tselluliit vohab, siis ei ole mõtet miniseelikut jalga toppida. Mina vähemalt kindlasti ei topiks, teiste inimeste peale peab ju ka mõtlema. Ja olgem ausad, ma ei usu, et kui sa ennast linnapeal parajasti poe vaateakna peegeldusest  piilud, jääksid sa rahule pildiga, mis sulle vastu vaatab. Iga keha jaoks on oma riietus, mis istub selga nagu valatult. Leidke see üles! Vaadake kasvõi  kanal 11 pealt saadet „ Kuidas alasti hea välja näha“ seal on põhinipid alati olemas.


Mis puudutab veel fotosid, siis mulle pole kunagi meeldinud kui mind liigselt pildistatakse. Ma ei kannata hiljem neid „näe siin on mul lõualott, või näe siin on sangad üleääre“ pilte silmaotsastki vaadata. Pildid on nagu häirekellad, mõni lohutab end öeldes, et ei ole õnnestunud pilt, vale poos või mida iganes veel. Mina ütlen kohe, et oh issand vaata kui paks ma ikka olen. Ja siis oled nagu naksti pilvepiirilt alla kukutatud.  Jah, ma tundun äärmiselt enesekiitiline. Paraku  ongi kriitika, see mis  elus väga paljuski edasi viib. Enesekriitika motiveerib alati! Eks ma annan endale aru küll, et isegi kui ma praegu jõuan endale seatud eesmärgini ,siis kindlasti pean vaeva nägema ka selle kallal, et endale lõpuks teadvustada, et ma ei ole enam nii ümar, et nüüdsest võin veel lühemat seelikut kanda ja suvel ka õlapaelteta toppi või lühemat kleidikest. Aastaid kuulusid minu garderoobi ainult mustas toonis riided, pikad seelikud jms. Alles viimaste aastatega olen hakanud kandma ka värve. Varem oleks täiesti välistatud olnud  fuksia roosa või türkiissinine, ma arvasin alati, et see oleks liiga silmatorkav ja toob liigselt mu voldikesed esile. Nüüdseks olen ma palju enesekindlam ja mu garderoobis on palju enam värvikust. No ja kui te peaksite mind tänaval nägema jällegi üleni musta riietatuna, siis arvestage, et kingad on vähemalt alati kärtsud :).


Esimesed sammud  saledama ja tervislikuma Inna poole on juba astutud. Esimesena alustan ma treeningutest. Praeguseks olen kohtunud Tartu Spordiklubis Arctic  oma väga meeldivate  personaaltreeneritega ,kes hakkavad mind juhendama kuni kevadeni.  Mul on hea meel, et üks neist on naisterahvas ja teine meesterahvas.  Neil mõlemal on kindlasti omamoodi nägemused mismoodi võiks tegutseda selle nimel, et suudaksin oma eesmärgini jõuda. Praguseks olen läbinud esmakordselt elus koormustesti. Ega mind see tulemus ei üllatanud. Sportlikkusest on asi siiani ikka väga kaugel olnud, seda näitavad ka tulemused.

Positiivne on see, et seda enam on kuhu püüelda. Kuna minu füüsiline võimekus on nagu ta on , siis esimesed nädalad alustan treeningutega, mis säilitavad pulsisageduse alla 134 löögi minutis. Seda nimetatakse rasvapõletus faasiks. Koormustesti tulemusena öeldi, et aeroobikatundi ei maksaks kohe joosta, kuna koormus oleks liigestele liialt suur. Mulle see igatahes sobib, ma pole kunagi eriline aeroobikatsikk olnud- ma ei talu seda kui sammud sassi lähevad ja siis ma kargan peegli ees nagu pidalitõbine. Ühesõnaga praeguseks treeningkavaks sai märgitud 2 korda nädalas 40 minutit kõndi trenažööril (kus saan Vapraid ja Ilusaid ka samaaegselt vaadata :)),1 kord nädalas vesiaeroobikat,1 kord nädalas jõusaali personaaltreeneriga ning BodyBalance’i treening. See tähendab 5x nädalas treeninguid. Põhimõtteliselt on minu uueks elukohaks Tartu Arctic Spordiklubi.


See, kuidas ma oma koormusega esimesel nädalal hakkama saan, sellest kriban juba järgnevas loos.

[gallery ids="1908496,1908505,1908515,1908524"]